See viimane soov on täide läinud ja Puise rannas, kus läinud aastal, suurpõgenemise 75. aastapäeval pühitseti mälestusmärgi kivimassiivist jalamit ehk pool monumenti, avati see nüüd tervikuna, koos kujur Aivar Simsoni loodud põgeneva ema ja tütre skulptuuriga.
Päev oli alanud EELK Ridala Püha Maarja Magdaleena kiriku esisel lipu heiskamisega, millele järgnesid palvus kirikus, küünalde süütamine mälestustahvlite ees ning Otto Tiefi näituse avamine. Kell 11 algas sealt ka Otto Tiefi sügisretk, mis kulges Ridala kihelkonna külade vahel 19,2 km ja lõppes Puise rannal kell 14.45.
Kõrtsu talu õu oli autosid paksult täis. Selle talu maale mälestussammas püstitatigi, ning sõidukitega ääristatud oli ka Puise ninani viiv tee. Rahvast oli rohkelt, lausa bussitäitekaupa.
Mälestusmärgi avasid Eesti Vabariigi justiitsminister Raivo Aeg ja Puise rannalt 8-aastase poisina kodumaalt põgenema pidanud Otto Tiefi valitsuse riigisekretär Helmut Maandi poeg Jaak Maandi, kes alates 1992. aastast taas vabas Eestis elab. Mälestusmärgi õnnistas Lääne piiskop Tiit Salumäe. Päeva peakõneleja oli Jaak Maandi ning Eesti Vabariigi valitsuse nimel kõneles justiitsminister Raivo Aeg.
Kaitseliidu nimel kõneles Kaitseliidu Lääne maleva pealik major Andres Välli, Eesti Vabadusvõitlejate Liidu nimel juhatuse esimees Tiit Põder, Tallinna Memento nimel volikogu esimees pr Anne Eenpalu ja järelkasvu nimel kõneles Kodutütarde peavanem Ave Proos.
Skulptuuri valmimisest kõneles selle autor Aivar Simson. Eesti Memento Liidu nimel võttis sõna juhatuse esimees hr Arnold Aljaste. Kontsertosas esinesid Puise rannal Ridala ja Haapsalu laululapsed juhendaja Anne Pääsukese saatel.
Päeva toitlustamise eest kandsid hoolt Kaitseliidu Lääne maleva ja Noorkotkaste Lääne ringkonna liikmed, ohutust tagas Lääne Politseiprefektuuri Haapsalu politseijaoskond, parkimist korraldas Kaitseliidu Lääne Haapsalu malevkond. Päeva korraldusliku poole eest hoolitsesid Kaitseliidu Lääne maleva Haapsalu malevkond, Läänemaa Memento ja Eesti Endiste Metsavendade Liit. Päeva juhtis Heiki Magnus.
Mälestuskivil olev plaat kannab Aidi Valliku just selleks puhuks kirjutatud luuletust: Mis saab küll nendest, kes läevad? / Ja mis saab sellest, kes jääb? / All sõjatormise taeva / kuidas hoida kinni veel käest? / Huulil on armsate nimed, / merevesi ja kodude tuhk. / Valus jäämine. Valus minek. / Rannal tormilainete uhk.
Nüüd on igal põgenenul ja nende järeltulijatel kuhu minna. „Aidaku mälestusmärk meenutada raskeid aegu Eesti ajaloos ja ärgitagu kogetut edasi andma noortele, kellel puudub või on ähmane ettekujutus rängast sõjast. /…/ Olen veendunud, et istudes mälestusmärgi jalamil olevale pingile ja nautides vaadet Kumari laiule avamere taustal, tekib tungiv vajadus meenutada möödunud aegu. Tekib tahtmine õiglaselt ja väärikalt hinnata 1944. aastal Eestist väljarännanute rolli Eesti ajaloos,“ kirjutab Kõrtsu talu Enn Milvek rannas jagatud kaunis voldikus „September 1944“.
Soovides olla osaline mälestise loomisel ja korrashoiul on Teil võimalik annetada pronksskulptuuri fondi. 100 ja rohkem euro annetaja nimi saab raiutud lisatahvlile (võite jääda ka anonüümseks). Eesti Memento Liit EE101010220007347015. Selgitus „Mälestis“.
+++++
Suurpõgenemist meenutas ka Eesti Inimõiguste Instituut, kelle eestvõttel oli 20.-21. septembril Tallinnas Vabaduse väljakule paigutatud installatsioon ,,Pisarate paat“, juures selgitused mitmes keeles.
1944. aasta sügisel põgenes Eestist Teise Maailmasõja pöördelisel hetkel Punaarmee eest üle 75 000 inimese, paljud läksid väikeste paatidega — neid kutsutigi paadipõgenikeks.
Läinute hulgas oli palju neid, kes ei näinud oma kodumaad enam kunagi.
76 aastat tagasi lahkunud paadipõgenike mälestusinstallatsiooni piirikontuuriks on tolleaegne Eesti, mida ümbritseb juba „raudne piir“ ja mahajääjate pisarad. Läänemerel on kolm paati, mis on täitunud „paadipõgenike pisaratega“, on teel Soome, Rootsi ja Saksamaale. Oli ka neid, kes jõudsid küll mereni, kuid ei leidnud põgenemiseks paati või laeva või olid kohad juba täis…
Vahendas Riina Kindlam
FOTOD – Ülo Isberg (2020)
FOTOD – Lehelugeja (2020)
FOTOD – Elle Palumäe (2020)
