Mõtisklust alustas hingekarjane toonitades, et oleme kogunenud ilma suurimasse pühakotta – loodusesse. Skaudid-gaidid on õppinud metsas toime tulema, pooldavad vabas õhus, metsas, jõulude tulekut märkida. Mõtete aluseks oli katkend Pauluse kirjast koloslastele, teisest peatükist. Kiri rõhutab ju ühendust Kristusega. Ja selleks me jõule koos märgime, ususõnumit hinnates, sest Temas elab kõik Jumala olemise täius ihulikult. Jõulud toovad meid kokku, ümber ühendava, soojendava lõkke, soojust saame ja anname edasi teistele. Vaimulik osa lõppes ühise Meie Isa palve lugemisega.
Viimaseks lauluks oli „Püha öö”. Misjärel Enno Agur tänas õp Kadakat ja teatas, et ta oli ohtralt kuuma kakaod ja küpsiseid toonud, hing oli saanud kosutust, nüüd saab kehale veelgi sisemist soojust, hoiatades, et ärge aga keelt kõrvetage. Metsajõulupuu lõppsõna oli Aleks Kivilt, kes omakorda tänas nii koosviibijaid tulemast kui Enno Agurit suure vaeva nägemise eest. Koguneti siis kakaotopsikute kohale ajakohast juttu ajama, teades, et varsti näeme jälle, jõululaupäeval pühamus. Seekord sisemises, väiksemas kui maailma suurimas. (TN)
FOTOD – Kai ja Paul Kiilaspea (2017)
