Ühingu juhataja Leili Utno rääkis pikemalt eesti diasporaast, Välis-Eesti Ühingust ja selle rollist ka tänapaeva üleilmastuvas maailmas.
Põhja-Eesti regionaalhaigla juhatuse liige Terje Peetso kõneles eemaloleku võlust ja valust oma 15 aastast võõrsil – Belgias veedetud elu ja karjääri põhjal. Ta nentis, et mõlemad – nii võlu kui valu on olemas ja kui ikka juured kord Eesti mulda on istutatud, siis neid siit lahti rebida ei saa.
Ameerika Ühendriikides Portlandis (OR) elav Kalev Sepp tutvustas lääneranniku ühe väikese, kuid aktiivse eesti kogukonna tegevust. Rõõmsa uudisena tõdes ta, et üle mitme aasta sai taas alustada kohaliku eesti kooliga, kuna oli küllaltki suur grupp samavanuselisi lapsi, kellega seda teed alustada. Samuti rääkis ta ka eelseisvatest lääneranniku eesti päevadest, kuhu alati oodatakse külalisi kõikjalt, mitte ainult USA läänerannikult.
Viimasena esines Katre Riisalu, kes tutvustas praegu Rahvusraamatukogus eksponeeritavat näitust „Sissevaade Eesti ja väliseestlaste laulupidude ajalukku“.
Oma kokkuvõtvas sõnavõtus tõdes professor Ehala, et eestlased nii kergelt ei kao. Ka siis, kui aeg-ajalt tundub, et kõik on kadunud, ajad viletsad, leitakse siiski võimalus selg sirgu lüüa ja edasi minna. Ta võrdles seda taimestikus umbrohuga, mis võib küll ebasoodsates tingimustes kiduda, kuid ei kao. Ühtlasi täiendati publiku hulgast seda mõttearendust tähelepanekuga, et kultuurtaimed on kõik arenenud ja välja kasvanud umbrohust. Ja et ka rukkitaimi peeti nisupõldude nuhtluseks, kuid et sellest arenes meie praegu väga lugupeetav leivavili. Nii et lootust on. (EE)
FOTOD – Kiilaspea (2019)
