Viimastel päevadel on ajakirjandus paljastanud kahte eri olukorda, ühte Toronto koolides, teist föderaalvalitsuse tasandil, mis ilmekalt kinnitavad, et maksumaksja palgal olijad tarvitavad igat võimalikku hüvist, et enese huvides lüpsta nii palka kui vaba aega.
Esmalt Toronto algkoolidest. Õpetajatele anti omal ajal haiguspäevi, arusaadavalt, haigust ei oska keegi ennetada. Koolist samuti raske puududa; õnneks on varuõpetajate süsteem olemas, grippihaigestunut on võimalik viimasel hetkel asendada. Ent õpetajate ametiühing nõudis haigepäevade laekumist – see tähendab, kui kooliaasta möödus ilma haigestumiseta, sai selle aasta mittetarvitatud haiguspäevi tuleviku huvides edasi lükata, aga uuel aastal anti uus norm. Samuti tingiti, et mittetarvitatud haigepäevi saaks pensionileminekul lunastada, st kasseerida nende majandusliku väärtuse. Mis on imelik, kuna see tõukab täielikult ümber põhimõtte olla toeks, kujunedes nii majanduslikuks stiimuliks.
Hariduskulud aina tõusevad ning koolivalitsused on otsustanud tühistada haiguspäevade laekumise. Kui oled olnud terve – mõtle, kui hea! – siis neid päevi ei saa enam koguda. Tulemuseks on aga Toronto Stari andmetel massiline haiguspäevade tarvitamine, eriti haigestuvad õpetajad reedeti ja esmaspäeviti. Hmmm. Lisaks polevat piisavalt asendusõpetajaid, et nädalalõpupalavikku põdevaid asendada. Nüüd on klassiruumides reedeti isegi koolijuhatajad, raamatukogupidajad, kes sisuliselt on vaid lapsehoidjad, kuna nendel ei ole tingimata haridusministeeriumi poolt määratud raamkava selge või on ununenud.
Eeskuju õpetab. Juku ja Mann õpivad, et simulant olla on kasulik. Kas nemad ka täisikka jõudes, kui nad peaksid praegusel tööturul koha leidma, haigestuvad samuti reedeti, esmaspäeviti? Kas õpetajad ei mõista, mida nad teevad? CSNY ansambel laulis kunagi „teach your children well.”
Pealegi toimub kõik pärast seda, kui protestina kooliõpetajate töölepingu uue seaduse vastu, otsustas ametiühing klassivälistest, kuid siiski osa hariduskäigu põhimõttelistest tegevustest loobuda. Noored jäid ilma kunstiklubidest, sporditreeningust, kooriharjutustest, paljust muust. Need on kahtelemata osa ühiskonnaväärtuste kujundamisest, terve keha ja vaimu kasvatamisest. Kas õpetajatel ei ole häbi? Eriti, kuna nad konstateerisid, et nad ei ole rahast niivõrd huvitatud, kui hoopis inimõiguste kaitsmisest. Järjekordne kinnitus, et haridussüsteemis on asjad pahupidi. Eneseõigustusest on juba kõrini.
Ja sel esmaspäeval avaldas sama Star esiküljel uudise, et Ottawale alluvad riigitöölised puuduvad keskelt läbi 18,2 päeva aastas töölt. Seega enam kui kolm ja pool nädalat, mõnusale puhkusele otsa. Võrdluseks, erasektoris olevat tööltpuudumise protsent kahe ja poole korra võrra väiksem. Valitsuse esindaja olevat Starile ütelnud anonüümselt, et selliselt on võimatu produktiivset ja tasemel tegutsevat ametkonda juhtida. Erasektoris kardavad töölised, et kaotavad koha, käivad ehk isegi tõbiselt tööl, ametiühingud ja töölepingud aga lubavad riigisektoris sellist enesehuvides tegutsemist.
Sõna „entitlement” on raske eesti keelde tõlkida, kuna meil puudub mõiste, mis lubab teenimata eneseõigustamist, lähenemist, et väärin midagi, mille huvides pole lillegi liigutanud. Paraku on sellist lähenemist näha kõikjal. Noorte hulgas on see ehk arusaadav, kuna teismelised pole veel õppinud, et päris elu on karm. Keegi ei kingi sulle nutitelefoni, nagu issi seda tegi, keegi ei maksa su autokindlustuse kinni, nagu emme tegi, keegi ei kingi autot, nii nagu vanaema tegi. Kuid täiskasvanud, haritud tööliste hulgas on lubamatu selline ennastteeniv lähenemine, eriti kui ollakse naabrimehe rahakotil, kel puuduvad samad hüvised, isegi pension.
Ajasin hiljuti juttu ühe Employment Ontario juures töötava ametnikuga, lootes ühele tuttavale noorukile suvetööotsingul abiks olla. Näiteks provintsiparki piletimüüjana, linnaparki aednikuna, teisisõnu, sellised suvetööd, mis tingimata suuri kogemusi ei nõua, nii nagu õpilased on kaua neid leidnud. Ametnik aga lausus, et tänapäeval käib kõik tutvusvõrgustiku kaudu, riigi/linna tööle pääseb vaid siis, kui onupojapoliitikat käivitada. Vestluse käigus sain ka teada, et kuigi ta töötab valitsuse ametnikuna, ei ole ta valitsustööline ametiühingute tõttu, seega ei saa pensionit ega nii häid hüviseid kui ametiühingute liikmed. Milline topeltstandard!
Ei jää muud, kui loota, et selline haiglane lähenemine ei mõjuta meie Juku ja Manni arengut kodanikukohustuste ja vastutuste õpingul. Ahnuse vastu õpetab Piibel, mida kooliõpetajad ja riigitöölised ilmselt pole kunagi lugenud.
Tõnu Naelapea
