Seda mitmel põhjusel. Mul on juubilariga mõnevõrra isiklik suhe, mistõttu ma pole kindel, millisel määral pean end hetkel tundma kriitiku, reporteri või krooniku rollis. Küllap olen segu kõigist kolmest, mistõttu algangi lõpust, st kontserdi lõpust, nagu pealkirjast näha.
On märkimisväärt, et üritus oli korraldajate poolt välja kuulutatud kui juubeli tähistamine, mitte kui kontsert. Kontsert siiski leidis aset. Selle andsid solistid ja külaliskoor, meeskoor ise ainult tähistas, vähemalt kava esimeses osas. Koori truu sõber ja publiku lemmik tenor Stephen Bell vallutas kuulajate südamed kahe eestikeelse palaga, klaveril saatis teda Erik Kreem. Viimatimainitu teise solistina esitas Chopini nõudliku ja väljendusrikka f-moll ballaadi nr. 4. Noore pianisti ettekanne kutsus esile tugevad ovatsioonid ja kergitas meie põhjamaiselt tagasihoidliku publiku jalule.
Enne kui ürituse kunstilise külje lahkamisel liialt hoogu satun, lubatagu parandada mõned ajakirjanduslikud iluvead. Alguses jäi mainimata, et juubeli tähistamine toimus pühapäeval, 28. mail Läti Kultuurikeskuse Riia saalis. Toronto Eesti Meeskoori juhatas Avo Kittask, külaliskoori Toronto Eesti Akadeemiline Segakoor Ööbik Rosemarie Lindau. Teadustajana tegutses Enno Õunapuu, kes ühtlasi pakkus ka vaheajal estraadimuusikat (laul ja süntesaator). Ürituse sponsoreiks olid Eesti Sihtkapital Kanadas, Shacklands Brewing Co ja Northern Birch Credit Union.
Photo gallery
Kava teise osa juhatas sisse külaliskoor Ööbik, valmistades meeldiva üllatuse. Koor, veidi väiksemas koosseisus, kui oleme harjunud nägema, laulis distsiplineeritult ja intonatsioonipuhtalt, häälerühmaline tasakaal oli hea. Ennekõike paelus lauljate nooruslik erksus ja paindlikkus, koorijuhi täpne jälgimine. Esitatud kolm pala Erik Kreemi klaverisaatel tegid koorile head reklaami nende eelseisvaks Simmareeks.
Ka juubilar oli kava teiseks pooleks selja sirgu ajanud ja pani end mõjuvalt maksma. Verdi ,,Orjade koor“ (Nabucco) oli jõuline ja veenev. Maiuspalaks kujunes Artur Kapi ,,Hümn“ Põhja-Ameerika mandri esietendusena. Tenori soolopartii esitas Stephen Bell, mõlemaid palu saatis klaveril Erik Kreem. Ja siis muidugi Ernesaksa traditsiooniks kujunenud lõpulaul, millele pealkirjas vihjatud. Aitab, mehed-vennad, piibud tossama ja koduteele!
Kava ei olnud sellega siiski veel lõppenud, kuid pean vajalikuks taas järjekorda segada (Enno teadustajana andis eeskuju). Esimese osa lõpus enne vaheaega said sõna sponsorid ja teised tervitajad. Esimesena tervitas ühispanga (jätan selle uue võõrapärase nime uuesti välja kirjutamata) president Anita Saar. Temale järgnes Eesti Vabariigi kultuurinõunik Madli-Liis Parts ja siis – üllatuste üllatus – Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskoori peadirigent Triin Koch, meie hea tuttav, nii publiku kui lauljate lemmik. Iga kena daam tõi juubelikoorile kingiks näputäie nänni, Triin originaalsena ulatas meie dirigendile noodi viie lauluga Alo Ritsingult. Selge kollegiaalne signaal: õppige selgeks, lauluvennad, publik tahab neid kuulda. Estonia Koori poolt tõi tervitusi Ingrid Poom ja Eesti Lauljate Liit Põhja-Ameerikas poolt Ingrid Silm, mõlemad esinduslike lillebukettidega.
Viimane sõnavõtja väärib eraldi esile tõstmist. Enn Kiilaspea on juubelikoori vanim liige mitte ainult ealt, vaid ka staažilt. Ainus mees, kes kooririvis on püsinud esimesest harjutusest alates, nagu teda tutvustades tähendati. Enn ise lisas sellele olulise täienduse: tema osalus kooris ulatub kaugemale. Nende peretoas toimusid nõupidamised koori asutamiseks mitu kuud enne, kui isa August Kiilaspea esimese koorijuhina dirigendipulti asus. Ennul on, millele juubeli puhul uhke olla. Ja sellest uhkusest nõuab nende ridade kirjutaja pisikest seaduslikku osa endale: Kiilaspeade dünastias on neli põlvkonda, kellest igaüht tohin oma lauluõeks või –vennaks nimetada.
Kontsert on aga ikka veel lõpetamata. Viimase pala esitas ühendkoor. Peep Sarapiku varakult klassikuks kujunenud laulu ,,Ta lendab mesipuu poole“ pidi kava kohaselt juhatama Avo Kittask, kes aga kavalerliku kummardusega ulatas taktikepi Triin Kochile. Triin omakorda kummardas publikule ja palus kõigil kaasa laulda. Klaveril saatis sedapuhku Elli Kipper.
Juubelipidustuse muusikalisele osale oli väärikas punkt pandud. Järgnes pidulik toost vahuveiniga ja lõunasöök. Baari külastamist oli võimaldatud juba enne algust ja vaheajal, hiigelmõõtudega kringel ootas oma järge. Enam kui seitsekümmend aastat laululist minevikku on ajaloos oma koha leidnud, sorigem lõpuks veel natuke kriitiliselt olevikus ja piilugem lootusrikkalt tulevikku.
Kahju tunnistada, kuid juubeliürituse nõrgim külg oli korraldus. Algus viibis, vaheaeg venis, ei jälgegi oodatud pidulikkusest. Esinejad ilmusid publiku ette nagu vabandades, et head äraolemist muusikaga segavad. Teadustajat, kui seda sellelaadsel üritusel üldse vajatakse, tahtnuks näha esindusliku peoperemehena, mitte selle püüdlikult kokku veerijana, mida iga kohalolija kavalehelt niigi näeb. Ennol kui kogemustega estraadikunstnikul on selleks vajalikud eeldused olemas. Niipea kui ta kõnepuldist pääses ja oma süntesaatori taha istus, oli mees jälle kindlalt sõiduvees.
Minu kui elupõlise lauluveterani sõnum selle sündmuse järelkajana on määratud nii koorile kui koorimuusika nautijaile. Üheta pole teist, innustus ja tiivustus peab olema vastastikune. Koori osas jäi kõrvu kaks olulist märkust. Juubeli tähistamine toimus pandeemia tõttu kolmeaastase hilinemisega. Koor on tegelikult 73 aastat vana ja ainus meeskoor väljaspool Eestit, mis veel tegutseb. Selline staaž kohustab. Lauluvennad eesotsas dirigendiga, kõik esinenud laululised konarlused on välditavad ja ravitavad. Laulusõbrad, teie kohus on koorilt seda ravi nõuda ja oma poolehoiuga toetada. Peetagu mind sinisilmseks unistajaks, kuid mina loodan meeskoori järgmisel kontserdil osaledes tunda, et poodiumilt läkitatud laulusõnum on jõuline. Kujundlikult väljendatuna: Ernesaksa ,,Hakkame, mehed, minema“ jäägu kavasse, kuid ärgu muutugu koori ebaametlikuks motoks. Panustagem oma lootused heliloojale, kes loob uue laulu pealkirjaga ,,Tulge, mehed, tagasi!“
