Alljärgnev ei ole kontserdiarvustus. Minu tänase sõnavõtu põhjus peitub mujal, on aga mainitud sündmusega tihedalt seotud. Elatanud mehe õigusega rikun head ajakirjanduslikku tava ja vestlen sinuga intiimses vormis. Kutsun sind osalema ühel omapärasel isiklikul juubelil, mida ma ei raatsi tähistada uhkes üksinduses. Igaüks teab, et noor olla on kevadet rinna sees kanda. Raugaea eeliseid tajub ainult see, kes sinna on jõudnud. Selles eas tohid olla häbenematult sentimentaalne.
Minu esimene reaalne kokkupuude eesti meeskoorilauluga toimus 1945. aasta suvel, kaheksakümmend aastat tagasi. Sõda oli Euroopas lõppenud, Saksa mundris võidelnud sõdurina virelesin koos saatusekaaslastega Putlose metsa all Inglise sõjaväevõimude hoole all. Meie edaspidise saatuse pilt oli tuhm ja udune. Leitnant Elmar Aru endise koolmeistrina kogus enda ümber grupi lauluhuvilisi ja asutas meeskoori. Õppisime kõrva järgi. Vanemad laulumehed mäletasid oma partiid, nii tekkis repertuaar. Hääleandmiseks oli kellelgi akordion.
Hoidsin end ühe vanema allohvitseri lähedusse, üritasin oma häält tema pehme lüürilise tenoriga kokku sobitada. Laulsime päikeseloojakuni, unustades külma, nälja ja oma küsitava ilmega tuleviku.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
