Riigis, kui on epideemiliselt levinud alkoholisõltuvusprobleemid, tundub selline kerge kättesaadavus muidugi mõistmatu ja kohutavana. Lisaks rabab selliste poodide maast laeni pudelite eksponeerimise mood, mis öösel eriti kaugele paistab ja antud juhul veel vaikses elamurajoonis.
Ühel argiõhtul vahetult enne “Hallo, viin'i” (või Hallo, viina) jäi too kaugele kumav kiusatatustekamber (house of potential horrors?) fotoka läätse ette kui poolhambutu suu. Üksikuid hambakönte tähistavad poe-esised kasetüved. Ning siis süttisid ükshaaval poe kohal tubadesilmad…
Loodame, et süttinud toavalguses ei toimunud ülearu viinaviskamist. All, justkui “jaak-o-laterna” suuõõnsuses, oli igal juhul müük täies hoos. Rahvas sisenes ja väljus sealt, kus kunagi elas üks terve kõrvitsahammas. Kõrvits olgu pealegi vaimusilmas. Aga kus silmas ja ilmas algab ja lõpeb sõltuvus, kaas-sõltuvus, äng, mure, vägivald, häbi, jääknähud, mäluaugud, kõhukatarr ja maksatsirroos? Sassis peresuhtete, lähedaste hingehaavade ja oma terviserikete ees võib silma kinni pigistada — mingiks ajaks — kuni silmist lööb tuld. Või tuli kustub sootuks. Päriseludes toimuv Hallowe'eni õudus.
Jõudu kõigile, kes viinakuradiga maadlevad, eriti eesoleval pimedal ja sombusel ajal, et nad vajalikku tulukest näeksid ja selle poole pürgida suudaksid, valimaks “Hüvasti, viin!” Abi on kõigi jaoks kättesaadav, kellel on tsüklist “siiber” ehk teisisõnu korsten lõplikult umbe jäänud. Jõudu ka kõigile sõltlaste lähedastele võitlemaks sellega, mida on nimetatud “suureks elevandiks toas, millest keegi ei räägi…” Praegusel ajal võivad olla kasutusel mistahes kavalad maskid.
(P.S. Olin hiljuti ühe sõbranna juures õhtusöögil, kus järsku avastasime, et kohalolevast üheksast inimesest seitsmel oli üks vanem, kes on või oli alkohoolik. Olgu see julgutuseks, et üksindusest on asi kaugel.)
Riina Kindlam, Tallinn
