Autojuhid omakorda ei jälgi kiiruslimiite, kollaseid ja vahel isegi punaseid tulesid. Mullu juhtus Leaside'is tragöödia, noor tüdruk sai surma, kui ta rohelise tulega üritas teisele poole ristmikku saada. Autojuht, punase tulega, vaatas vasakule, ei näinud liiklust tulevat ja pööras paremale, vaatamata, kas keegi seal on. Laps jäi auto alla. Karistuseks anti juhile vaid ainult ohtliku roolitegevuse pärast punktide kaotus loalt. Aga inimelu läinud, ei saa aru, mida seadusandlus siin silmas sai pidada?
Või mobiiltelefoni kasutamine roolis olles. Isegi, kui rahalist trahvi hiljuti kahekordistati, ei heiduta see sõltlasi. Kui politseinikku pole näha, siis tekstitakse punase tule taga, räägitakse liikudes ilmselt oi kui vajalikul teemal. Seda on eriti märgata magistraalidel, kus peaks eriti ettevaatlik olema. On ju kindlaks tehtud, et tähelepanu mujale suunamine halvab roolimise võimeid. Kinnituseks see, et kui keegi kiirteel aeglaselt sõidab, siis möödudes saab kindlasti näha telefoniga rääkivat sohvrit. Linnateedel on paraku sama olukord, eriti tipptundidel. Ei tea, kuidas inimkond ilma selle elektroonilise vidinata kunagi hakkama sai.
Teisipäevases Toronto Staris paljastati, kuidas äärmiselt vajalikul jalgratturitele määratud rajal olid hoopis kundesid ootavad taksod pargitud. Koguni 15 oli reas. Mootorid käivitatud, kuigi seaduse järgi ei tohi enam kui kaks minutit paigal olles seda teha. Kuid kes paneb seaduse maksma? Trahv jalgratturite raja blokeerimise eest on $150. Kus olid kordnikud? Ent katsu sa näiteks Peetri kirikus, kas jumalateenistusel või matustel olles, parkida paigas, kus see vaid tunniks ajaks on lubatud (kirikus vaevalt selle ajaga toime tullakse), siis ilutseb väljudes kahtlemata kollane armastuskiri kojamehe all kaasneva nuhtlusega, kuidas seda maksta.
Jalgratturitel on oma päris vali lobi, mis on mitmeti õigustatud, kuna tuleks stimuleerida linna transpordimurede leevendamiseks kahe-, mitte neljarattaliste liikumisvahendite tarvitamist. Ent kuna on arvukalt neid, kes – ja teadagi on nad vähemuses, kuid siiski – jalakäijaid ohustavad, autojuhtidele Pikka Peetrit näitavad, sõeludes liikluses nagu Lance Armstrong Püreneedes, on jätnud keskkonnasõbralikule kontingendile halva nime.
Toronto linnapea on korduvalt ütelnud, et südalinna liiklusummistuste lahendamine, mis hõlmab ka seadusvastaselt pargitud posti- ja kulleriautosid, on talle prioriteediks. Stari artikli fotoillustratsioonil aga oli Canada Posti furgoon pargitud jalgratturitele nende turvalisuseks mõeldud rajale, sundides viimaseid ümber auto sõitma, autoliiklusesse liikuma, trammirööpaid, mis teadagi neile ohtlikud, vältima. Ja jalakäija märkab tihti trahvisedeleid kullerite autode küljes, aga see on ilmselt osa äritegevuse kuludest… Midagi pole muutunud.
Liiklusmuredest võiks palju rohkem kirjutada. Näiteks sellest, kuidas ülbe liberaalide provintsivalitsus surub linnale peale tollimakse magistraalidel, nö HOT rajad. See jäägu ehk tulevaseks päevikuks, kuna linnapea, tema kiituseks, on astunud peaminstrile vastu, kuna konsultatsioone ei ole olnud, rakendamisstrateegiat pole olemaski. Mis aga esmatähtis, on see, et eksisteerivad seadused-trahvid on puudulikud, kui otsustada selle põhjal, kui mitmed sajad, kindlasti tuhanded igal päeval neid karistust kartmata murravad.
