Kui edastasin kindralkubernerile meie presidendi tervitused, siis vastas Johnston muheledes, et loeme nüüdsest president Ilvese au-kanadalaseks, muutus siis tõsiseks ja sõnas, et eestlased on olnud väga head kanadalased. Maikuise visiidi kohta märkis Johnston, et tema „vana” ülikoolimehena tunneb erilist rõõmu, et pandi alus Waterloo Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli koostööle. Mõtlesin siis omaette, et ega vist…, sest pikki kuid ei tulnud Waterloost kippu ega kõppu.
Nüüd lõpuks, detsembri teisel nädalal, tuli Waterloost sõnum, et ülikoolil on huvi ja valmisolek koostööleping TTÜ-ga sõlmida. Erakordselt hea uudis! Arvan, et TTÜ-l on põhjust uhke olla, sest see on selge tunnustus neile. Kui koostöö konkreetsemad jooned omandab, siis loodetavasti kirjutab keegi TTÜ-st „Eesti Elule” pikemalt ja põhjalikumalt sellest. Me kõik tahaksime ju teada!
Mööduvasse aastasse tagasivaatavalt tuleks kindlasti märkida Kanada parlamendi Balti-Põhjala sõprusgrupi liikmete külaskäik Eestisse, Lätisse ja Leetu märtsi lõpus. Kanadalaste endi sõnul olnud visiit nende jaoks mitmes mõttes „silmi-avav”. Ametlik programm Eestis oli tihe ja töine. Räägiti NATOst, Euroopa Liidust, küberkaitsest, suhetest suure naabriga idas ja ELi idapartnerlusriikidega ning paljust muust. Külalistele jättis sügava mulje Riigikogu Kanada sõprusgrupi esinaise L. Pakosta juhendatud ekskurss Tallinna vanalinna ja Lahemaale. Kuulsin hiljuti pealt, kuidas üks Tallinna-väisanuist rääkis teisele parlamendisaadikule, et kui tema peaks kunagi eksiili minema, siis on kaks kohta, kus ta võiks elada – üks on Hokkaido ja teine on Eesti! Eestlase kõrvale on sõna eksiilis nii kergekäeline kasutamine päris kriipiv, aga kui see kõrvale jätta, oli jutul jumet!
Uus aasta tuleb välisministeeriumi töötandrilt vaadatuna Läänemere aasta. Eesti juhtida on nii Läänemeremaade Nõukogu, Põhja-ja Balti riikide elik NB8 kui kolme Balti riigi koostöö. Eks meiegi püüa oma töös rohkem nähtavust anda Läänemere riikide koostööle. Hea võimaluse selleks pakub kohe aasta alguses Põhja-Balti filmifestival Ottawas, mida sel aastal nö veab Eesti. Festivali avaõhtu 1.veebruaril, on meie filmi päralt. Kutsume kõiki, kes Winterlude'i asjus tol ajal Ottawas, pärast uisusõitu kanalil, kinno. Balti koostöö raames julgen paotada 3 Balti riigi saatkonna kultuuriplaane, kus aasta teises pooles nähtub midagi üllatuslikku džässisõpradele.
2014. aastal on Eesti internetivabaduse koalitsiooni eesistuja-riik ning korraldab Tallinnas koalitsiooni aastakonverentsi. Kanada nagu Eestigi on üks koalitsiooni asutajaliikmetest ja internetivabaduse teema on siin aktuaalne, seepärast loodame Kanada kõrgel tasemel osavõttu.
2014. aastal saab Eestil täis kümme aastat NATO ja Euroopa Liidu liikmena. EL poliitika kujundamisel on kõigil Eesti kodanikel võimalik kaasa rääkida Euroopa Parlamendi valimistel 25. mail. Hääleõigust omavad ka välismaal elavad Eesti kodanikud. Tuletan aga meelde, et oma valimisõiguse teostamiseks on vaja kehtivat ID kaarti.
On ütlematagi selge, et kõige tähtsam sündmus 2014. a on meie oma ja oodatud Laulupidu. Siin, Kanadas, on jäänud mulle mulje, et peole lähevad tõepoolest kõik – kes laulma, kes kuulama; kes selleks, et oma laps laulupeole viia, kes vanade mälestuste taaselustamiseks, kes millegi täiesti uue kogemise ootel. Olen tähele pannud ja imestanud, millise ühendava tunde loob ainuüksi laulupeost rääkiminegi. Laulupeol oleme me „kõik üksainus suur pere,” nagu ütleb luuletaja Paul-Eerik Rummo. Need, kes olid enne meid; need, kes kodus ja need, kes võõrsil; ka need, kel tuli minna, kuid kelle teekond lõppes enne päralejõudmist …
2014. aasta sügissuvel saab 70 aastat eestlaste suurpõgenemisest läände. Seda peame meeles. Kõikide väärikate mälestusürituste kõrval on mu arvates kunagiste teeliste jaoks oluline meie enda olek tänases päevas. Kui sirgeselgsed ja ausameelsed suudame olla oma igapäevases Eesti asja ajamises. Kas julgeme asju nimetada nende õigete nimedega või eeldame, et seda teeks pigem keegi teine… Loomulikult ei usu me, et võiks korduda midagi sellist, mis jätaks poole meie rahvast kodumaata, aga samas mõttega, et kodumaa võiks jääda rahvata, oleme juba peaaegu et harjunud – suuri väljarände näitajaid kaalume kuivalt ja asjalikult …
Hiljuti juhtus mulle pihku üks Henrik Visnapuu luulekogu ja mind hämmastas seda läbiv tumemeelne etteaimdus ammu enne Eesti jaoks pöördeliselt halbade aegade tulekut. Luuletajad teavad. Vast me kõik, kui võtaksime aega kuulatada ja märgata. Asju saab muuta siis, kui nad on alles aimatavad või kujunemisejärgus. Pärast enam mitte.
Siin, Kanadas, on mind sügavalt puudutanud kohtumised selle põlvkonnaga, kes veel mäletavad '44ndat. Kõik need vanemad prouad ja härrad, nende tingimusteta lugupidav suhtumine Eesti riiki, nende väärikus ja heasoovlikkus. Nende läheduses tahad selja sirgu lükata, tahad olla endast parem, ühtki virinat ei tule üle huulte.
Just nagu väike Lucy Türk kannatlikult presidendipaari tulekut oodates.
Ja pildirida kordub – erksinise taeva taustal annab kihnu erkpunane tooni sakilisele vahtralehele. On olnud ilus aasta!
Soovin kõigile „Eesti Elu” lugejaile kauneid jõule ja head uuel aastal!
Lugupidamisega
Gita Kalmet
EV suursaadik Kanadas
