Auhinda vastu võttes mõtlen oma esimestele kokkupuudetele Henrik Visnapuu luulega – kohaliku (Buffalo Eesti Seltsi) eesti täienduskooli Vabariigi Aastapäeva aktustel 1960. aastate keskel, mil paarikümnest lapsest koosnev kõnekoor pidi esitama mõnd pikemat isamaalist luuletust. Distsipliinist tuli proovidel puudust, kuigi mitmekülgne, hoolas ja väsimatu õpetaja ja gaidjuht Siiri Puust püüdis oma parima teha, et üleüldine ja ülevoolav huumor püsiks laval õiges voolusängis. See oli patriootiliste emotsioonide Visnapuu. Laule Ingile, Siuru-Visnapuud sai avastada meie pere raamatukapis Bernard Kangro koostatud kaheköitelises kogumikus „Eesti lüürika“. See oli alles palju hiljem, siis kui ma teismeline olin, kui eesti keeles lugemine oli meie kogukonnas äärmiselt harv. See toimus paralleelmaailmas suurele, mitmekesisele, milles meie haridus, lugemispalad, kohustuslikud ja kooli raamatukogust laenutatud raamatud olid kõik inglisekeelsed. Mu vanemad (ja vähesed teised meie Ameerika suurlinnas asuvas eesti külas) ei jätnud jonni. Õhtune ettelugemine kestis kaua, ammu pärast seda, kui lugemine nii ühes kui teises keeles oli täielikult omandatud. Kirjasõna kui sellise peale surumine oli tänapäevaga võrreldes palju lihtsam: meie kodus polnud keeleruumi huvides telekat. Muid tehnilisi vidinaid, mis minu laste lapsepõlve kummitama hakkasid, polnud välja mõeldudki. Oluline oli keelsus – ning meelsus, mis keelsusele lahutamatult tugines.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
