Kui märkame, et mõte on iseenesest läinud mõnele lahkunud omaksele, või ammu surnud esivanematele, siis küllap nad on lähedal. Mida nad tahavad meile öelda? Mida tahaksime ise öelda, millest jutustada ja mida küsida oma teise ilma läinud esivanematelt ja lähedastelt?
Hingeelu
Meie rahvas ja keel on hinge-usku. Kipub olema nii, et igal ainelisel asjal ja olendil on ka vaimne mõõde, on oma hing. Maakeeli on elusolend hingeline ja inimesi loendatakse hingedes. Näiteks viieliikmelises peres on viis hinge. Hing võib olla ilus, üllas, uhke, õilis, truu, ustav, suur, õnnelik, või õnnetu, kadunud, eksinud, alatu ja müüdav. Hing on must, kui inimesel lasuvad süüteod. Hing on puhas ja kerge, kui suhted inimeste ja loodusega on puhtad ja ausad.
Kui inimesel on midagi hingel, või hinge peal, siis muutub hing raskeks, hing ei anna asu, hing on haige. Siis on vaja hinge puistada, hinge kergendada. Nii võid leida hingerahu.
Mõnel meist on rikas hingeelu, mõnel jälle vaene ning see ei sõltu sugugi sellest, palju on sul hinge taga. Hingel on oma elu. Hing valutab, kurvastab, igatseb, saab täis ja rõõmustab. Mõni asi on hingelõikav, mõni on hingeahistav ja põhjustab hingeahastust. Kui inimesel on midagi hingel, või hinge peal, siis muutub hing raskeks, hing ei anna asu, hing on haige. Siis on vaja hinge puistada, hinge kergendada. Nii võid leida hingerahu. Vahel on nii, et sugulastega on raske, kuid kui leiad hingesugulase, on temaga kõik selge ja kerge. Mõnel on visa hing, kuid mõni vaid hingitseb. Kuni elad, on sul hing sees, sa pead endal hinge sees hoidma, hinge eest hoolt kandma, midagi pead hinge alla võtma ja midagi peab sul hinge taga olema. Kui asjad on halvasti, siis on hing nööriga kaelas, vaagutakse hinge, lõpuks heidetakse hinge ja siis on hing väljas. Eriti väeka inimese surres võib tekkida äkiline hingetuul, või hingetuisk. Kui hing on väljas, pead ootama hingedeaega ja hingedepäevi, mil saad taas koduseid radu käia ja omaksed sind kodus vastu võtavad.
Ahto Kaasik, looduslike pühapaikade ja rahvakultuuri uurija
