Toomas Paul ei saanud tervislikel põhjustel ise jutlust pidama tulla, jutlustas kiriku peaõpetaja Eve Kruus. Orelil mängis Tiia Tenno. Samas oli Toomas Paul nii meie mõtetes kui ka Mati Karmini marmorbüsti abil igati kohal. Skulptor Karmin on öelnud: „Ma tahtsin Toomas Pauli portreesse panna vaimsust ja jõudu – vaimujõudu. Ja muidugi ka puhtust – sellest see valge marmor, mis on klassikaliselt püha materjal olnud skulptoritele läbi aastatuhandete.“
Toomas Paul on Jaani kirikus jutlustanud 36 aastat. Oma põhitöö kõrvalt on ta kirjutanud rohkesti raamatuid, mille seast kõrgub ligi tuhande leheküljeline „Eesti piiblitõlke ajaloo“ väljaanne. Selle teose trükkimine sai võimalikuks alles taasiseseisvunud Eestis. Sama saatus oli ka Toomas Pauli õpetaja Uku Masingu käsikirjadel – need ilmusid raamatutena alles pärast autori surma. Toomas Pauli religioossete tekstide filoloogilised süvaanalüüsid ja üldfilosoofilised mõtisklused on mõjutanud mitme põlvkonna eesti haritlasi – nõukogude ajal anti ta tekste käest-kätte edasi käsikirjadena – nagu Uku Masingu, Hando Runneli ja Paul-Eerik Rummo tekste. Tema teekond kirikuõpetaja elukutse juurde on olnud ebatavaline – ta alustas oma haridusteed õpingutega Tartu ehitustehnikumis, kus õppis elektriseadmetega seotud erialal ehk laiemalt võttes õppis ta energeetikat. Aastaid hiljem on ta tõdenud: „Alles viimase paarikümne aasta jooksul olen taibanud, et energeetika laiemalt ongi elu alus.“ Toomas Paul ei näe teaduse ja religiooni vahel vastuolu – oma tohutute teadmiste abil suudab ta meile ka kõige keerulisemad eksistentsiaalsed teemad lihtsaks mõelda.
Luulevormi on selle ängi ehedalt jäädvustanud Marie Under, kes nagu Koidula sängitati ümber oma kodumaa mulda aastaid pärast surma.
Sama võimas kultuuriheeros nagu Toomas Paul eestlastele, on helilooja Valentõn Sõlvestrov ukrainlastele. Sõlvestrov oli sunnitud Kiievi pommitamiste eest Saksamaale põgenema. Emigratsioonis elamise psühholoogilistest raskustest saavad tõeliselt aru vaid need, kes on olnud sunnitud oma kodumaalt lahkuma. See ei ole ju vabatahtlik akt. Sellest tragöödiast on kirjutanud eriti kirkalt 80 aastat tagasi suurpõgenemise läbi teinud väliseestlased. Luulevormi on selle ängi ehedalt jäädvustanud Marie Under, kes nagu Koidula sängitati ümber oma kodumaa mulda aastaid pärast surma.
Kuigi Sõlvestrovi Reekviem on kirjutatud aastatel 1997-1999, mõjub see praeguse Ukraina sõja taustal mitmekordselt võimendatuna. Sügava isikliku leina pealt oma abikaasa Larissa mälestuseks kirjutatud teos on hingepõhjani vapustav. Meie parimate muusikute esituses oli Reekviemi tõlgendus tõesti ka kongeniaalne helilooja muusikaliste mõtetega. Väga raske oli Reekviemile plaksutama hakata – aga muusikud vajavad ju publiku tänu ja seda just esituse järgsete ovatsioonide näol. Reekviemi esitasid Klaaspärlimäng Sinfonietta, kooripartiid laulis Collegium Musicale. Solistideks olid Annely Leinberg (alt) ja Endrik Üksvärav (bariton). Dirigeeris Andres Mustonen.
Koduteel tabasin end mõttelt, et Sõlvestrovi Reekviem oli minu jaoks isegi mõjuvam teos kui Mozarti Reekviem. Mozart kirjutas oma Reekviemi sisuliselt iseendale – ta teadis, et ta on suremas. Ja nii on selles teoses selgelt tunda ka iseenda ja oma loomingu ülistamist. Mozarti Reekviemi esituselt lahkud sa kõrgendatud meeleolus. Sõlvestrovi teos mõjub täiesti vastupidiselt. See on niivõrd sügavalt läbitunnetatud valuseisund hingeliselt lähedase inimese lahkumise puhul, et pärast reekviemi esitust on sul endalgi tunne nagu oleksid tulnud leinamissalt, mis pühendatud su enda lähedase inimese lahkumisele. Sõlvestrovi Reekviemi mõju kestab tükk aega ega kutsu üles rõõmustama, vaid hoopis oma lahkunud sõpradele ja lähedastele küünlaid põletama ja vaikuses mõtisklema.
Olen täiesti nõus muusikakriitik Hubert Culot’ sõnadega: „Harva olen kuulnud, et nii teravat leina on väljendatud nii siiralt, ausalt ja, mis kõige tähtsam, vaoshoitusega, mida vaid lühiajaliselt katkestavad valu ja viha pursked.“ Sõlvestrov on klassikalise ladinakeelse leinamissaga võrreldes oma reekviemi osade järjestust ja teksti muutnud. Eriti vapustavalt mõjus reekviemi 4. osa, mis on kirjutatud Tarass Ševtšenko hüvastijätu-luuletusele „Proshchai svite, proschchai zemle“. Ukraina keele kõla viis tahes-tahtmata mõtted oma vabaduse eest langenud ukraina võitlejatele. Samas on isiklikust tragöödiast ammutatud muusikateose üldistusjõud niivõrd vägev, et mõjub kõigile, kes kaotusvalu kogenud, rahvusest sõltumata.
