Miks siis ometi tegutseme, poliitikutest tavainimeseni välja nii, et homsega ei arvesta? Viies olukorrani, et paljudel on raske positiivne olla. Ent just see optimism, et tulevastele põlvkondadele anname paremat elu kui meile jagati, on arengu taga. Alati ei saa aga seda uskuda, kuna peavoolumeedia kajastab ühte katastroofi teise järel – uputused, maavärisemised või lausa uskumatute inimtegudeni. Massimõrvad, vihavalamised süütute arvel, idiootsed nõudmised mineviku eksisammude, pattude korvamise nimel on need, mis trükimusta, ekraane leiavad. Mitte headus, mitte abivalmidus, mitte vabatahtlik teiste toetamine.
Toronto Staril on väga hea kolumnist, följetonist õieti, Vinay Menon. Oskab sõbralikult aasida, ühiskondlikke ekstsesse huumoriga kritiseerida, juhib tähelepanu mitte vimmale, vaid muigega edasiminekule. Kuid isegi tema tunnistas sel nädalal, et on nõutu. Millest nii kirjutada? Kõik ta ümber on negatiivne. Otsustas lõpuks lõõpida toiduhindade üle, kuidas siiski on valik, mida osta või süüa, sõltuvalt hinnast.
Poliitikas pole aga niisugust võimalust. Ei saa menüüst väljaspool olevat rooga tellida. Tuleb antuga leppida. Arvamuslood, juhtkirjad päevalehtedes annavad tavaliselt nõu, julgetakse ka kritiseerida. Ent kellelgi ei ole sellist kiikrit, millega saaks tulevikku vaadata.
Ei saa seadustega, käskudega optimismi, positiivsust luua. Ei ole ka mingit kaljukindlat elus. Kõik on muutlik. Meenub väljendus, et inimene, vaatamata rahakoti suurusele, ei ole kunagi nii rikas, et suudaks kõige odavamat osta. Kuna kõige odavam on tihti kui mitte praak, siis ei kesta kaua. Ontario valitsus aga otsustab sisseoste just selle järgi, ning kutsuti korrale. Parem kallimat, vastupidavamat osta – see on ajapikku odavam.
Selliseid sõnumeid peaks me bürokraadid, valitsused kuulda võtma. Puudub pragmaatilisus, praktiline lähenemine. Nii kuidas säästlikkus ja jätkusuutlikkusele mõtlemine on tuleviku huvides, järeltulijatega arvestades. Pole aga vist sellist silmaarsti, kes oskaks ravida tänapäeva optilisi petteid ja illusioone.
