Miks siis ometi tegutseme, poliitikutest tavainimeseni välja nii, et homsega ei arvesta? Viies olukorrani, et paljudel on raske positiivne olla. Ent just see optimism, et tulevastele põlvkondadele anname paremat elu kui meile jagati, on arengu taga. Alati ei saa aga seda uskuda, kuna peavoolumeedia kajastab ühte katastroofi teise järel - uputused, maavärisemised või lausa uskumatute inimtegudeni. Massimõrvad, vihavalamised süütute arvel, idiootsed nõudmised mineviku eksisammude, pattude korvamise nimel on need, mis trükimusta, ekraane leiavad. Mitte headus, mitte abivalmidus, mitte vabatahtlik teiste toetamine.
Toronto Staril on väga hea kolumnist, följetonist õieti, Vinay Menon. Oskab sõbralikult aasida, ühiskondlikke ekstsesse huumoriga kritiseerida, juhib tähelepanu mitte vimmale, vaid muigega edasiminekule. Kuid isegi tema tunnistas sel nädalal, et on nõutu. Millest nii kirjutada? Kõik ta ümber on negatiivne. Otsustas lõpuks lõõpida toiduhindade üle, kuidas siiski on valik, mida osta või süüa, sõltuvalt hinnast.
Poliitikas pole aga niisugust võimalust. Ei saa menüüst väljaspool olevat rooga tellida. Tuleb antuga leppida. Arvamuslood, juhtkirjad päevalehtedes annavad tavaliselt nõu, julgetakse ka kritiseerida. Ent kellelgi ei ole sellist kiikrit, millega saaks tulevikku vaadata.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
