Kuid ka 100 aastat tagasi ei saadud läbi ilma intriigide ja tülideta. Isegi sugulastest keisrid, keisrinnad, kuningannad ja muud valitsejad ei suutnud tihtipeale üksmeelt leida. Tol ajal arvati, et erimeelsusi saab lahendada üksnes sõja abil. Tänapäeval teame, et sõda pole paratamatus või ainus vahend riikidevaheliste erimeelsuste lahendamiseks.
Mõningaid pidepunkte I maailmasõjast
Käesoleva kirjutise eesmärgiks pole anda põhjalikku ajaloolist ülevaadet I maailmasõjast. Selleks pole siinkohal ruumigi. Nagu iga kooliskäinu teab, oli I maailmasõja ajendiks Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinandi mõrvamine Sarajevos 28. juunil 1914. See andis Austria-Ungarile ettekäände esitada Serbiale ultimaatum ja pärast selle tagasilükkamist kuulutada Serbiale sõda. Et Venemaa kartis kaotada oma mõjuvõimu Balkanil, kuulutas ta Serbia toetuseks 31. juulil välja mobilisatsiooni. Järgnes Saksamaa sõjakuulutus Venemaale ja Prantsusmaale. Suurbritannia astus sõtta 4. augustil.
Sõja puhkemise tegelikud põhjused peitusid aga just suurriikide vahelistes erinevates visioonides. Kuna 20. saj alguseks oli maailm jaotatud põhiliselt Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel, taotles eeskätt Saksamaa senise maailmakorra korrigeerimist.
20. sajandi algus, I maailmasõjale eelnenud aeg, oli põnev ja erutav, kus seisti silmitsi muudatustega pea igas vallas. Eesti Rahvusraamatukogus läinud kevadel korraldatud näitusel „Ärev vaikus enne tormi” käsitleti selle ajastu ulatuslikke muutusi kunstis, muusikas, kirjanduses, arhitektuuris, arstiteaduses; siis oli ka juba esimesi märke feminismi ja naisõigusliikumise tekkest, tuult said tiibadesse sellised kontroversiaalsed ideoloogiad nagu natsionalism, anti-Semitism, sionism jt.
Suures Sõjas, nagu I maailmasõda on vahel ka nimetatud, võitlesid kaks leeri − nn Keskriigid ja Antant'i liitlased. Esimese tuumiku moodustasid Saksamaa ja Austria-Ungari, hiljem lisandusid neile Türgi ja Bulgaaria. Antant'i kuulusid Inglismaa, Venemaa ja Prantsusmaa. Hiljem liitusid nendega Itaalia ja USA. Viimase majanduslik ja sõjaline abi aitaski liitlastel võita 4 aastat, 3 kuud ja 13 päeva kestnud sõja.
I maailmasõja lahinguid peeti paljudes maailma paikades, oli vähe perekondi, keda need poleks nii või teisiti puudutanud. Lapsed kasvasid üles sõja hirmus, naised olid sunnitud asendama mehi tööstuses ja põllumajanduses. I maailmasõja vallapäästetud ja kontollimatu jõud põhjustas seninähtamatuid inimkaotusi, valu ja traagikat.
I maailmasõja tagajärjel lagunesid Ida-Euroopas ja Ees-Aasias kolm impeeriumi – Austria-Ungari, Osmanite riik ja Venemaa, kusjuures eraldusid Poola, Leedu, Läti, Eesti ja Soome.
I maailmasõda ja Eesti
Vahel küsitakse, miks nüüd juba ajaloohämarusse hajuvale I maailmasõjale üldse nii palju tähelepanu pööratakse. Aga sellepärast, et meie riigi ja rahva saatust puudutas see kõige otsesemalt. Eestist mobiliseeriti Vene armeesse ligi 100.000 meest, kellest langes umbes 10.000. Eesti mehi oli võitlemas kõigil rinnetel, paljud naasesid invaliididena.
Ka Eesti pinnal toimusid I maailmasõja lahingud. 12. oktoobril 1917 algas Saksa 5-päevane dessant Saaremaale. Saksa vägesid saatis kiire edu, sest venelastest polnud siis enam vastast. Ehkki sakslased lootsid Lääne-Eesti saarestiku vallutamisega rajada teed Petrogradi peale, muutis Venemaal käivitunud punarevolutsioon sõja käiku. Et nii sõdurid kui tavakodanikud olid häälestatud sõja vastu ja ootasid selle lõppu, oligi loodud soodne pinnas rahvarahutusteks ja revolutsiooniks. Nikolai II loobus troonist ning võim läks üle Ajutisele Valitsusele.
Kuigi Venemaa sõjast esialgu ei väljunud ja püüti isegi uusi pealetunge ette võtta, ei andnud see loodetud tulemust. Vene armee oli võitlusvaimu kaotanud ja demoraliseerunud. See lõi omakorda head eeldused vähemusrahvuste, sh eestlaste iseseisvumiseks.
1918. a alustas Saksamaa koos liitlastega idarindel uut pealetungi. Võitlusvõimetud vene sõdurid taganesid peaaegu vastupanu osutamata. Sakslased hõivasid mõne päevaga Eesti, Põhja-Läti, Valgevene ja Ukraina. Venemaa loobus kaotatud aladest ja igasugustest õigustest nendele ning väljus sõjast.
On põhjust imetleda tollaste isamaaliselt häälestatud eestlaste nutikust tekkinud kaoses. 24. veebruaril 1918, enne Saksa vägede sissetungi ja Vene vägede taganemise ajal, kuulutas Päästekomitee Eesti iseseisvaks, ehkki Saksamaa seda ei tunnustanud ja Saksa väed okupeerisid Eesti. Aga sellest ei hoolitud. Eesti Ajutine Valitsus läks põranda alla ning sai de facto tunnustuse Suurbritannialt, Prantsusmaalt ja Itaalialt. Nii pandi alus meie vabale riigile.
Tänavu aprillis toimus Tallinnas rahvusvaheline sõjaajaloo konverents „Ilmasõda Ida-Euroopas – teistsugune kogemus, teistsugused mälestused”.
Kuigi paljude Euroopa rahvaste ajaloomälus on I maailmasõda 20. sajandi kõige traagilisem sündmus, varjutades märksa hävitavama II maailmasõja, siis Eestis on pilt vastupidine. Suur Sõda on pigem Vabadussõja ja II maailmasõja varju jäänud. Eesti Sõjamuuseumi direktori Kristjan Lutsu sõnul oli kõnealuse konverentsi eesmärgiks panna alus I maailmasõja paremale teadvustamisele Eesti ajaloomälus ja inspireerida ajaloolasi selle perioodiga tegelema.
Luts nendib, et just I maailmasõda viis mitmete uute rahvusriikide loomiseni, kuigi enamasti tuli iseseisvus välja võidelda jätkusõdades, mis kestsid edasi veel pärast Compiègne'i vaherahu sõlmimist suurriikide vahel 11. novembril 1918.
Mida kaugemale ajalukku I maailmasõda jääb, seda enam on seda põhjust meenutada. Kui me tahame adekvaatselt mõista tänapäeval toimuvat, on vajalik mäletada seda, mis juhtus minevikus, ka 100 aastat tagasi alanud I maailmasõjas.
Elle Puusaag
