Aga kui ma nüid tagantjärgi mõtlen, siis mõned asjad tulivad jälle natuke vara. No näituseks tite sündimine. Kuskil oli kunagi nisuke arusaamine omaks võet, et pulmad pidid olema enne varrusid. No aga selle plaani järgi ei saand alati käia, vahel tikkusid varrud tulema enne pulmi. Siis tehti pulmad kähku ja ülepeakaela, et järjekord oleks õige. Pulmade ja varrude vahe jäi jusku lühemaks kui õigus ja siis üteldi, et varrud tulid liiga vara. Aga mina arvan, et oopis pulmad tulid liiga ilja. Varrude värk käib Jumala looduse seaduste järgi, seal pole kunagi miskit valeste. Kui inimesed loodusega sammu pidada ei oska, siis õppigu.
See on muidugi jälle muistne jutt, sest nüid käivad varrud varrude otsa ja pulmi ei tulegi. Ei saagi tulla, sest tihti pole kindel, kes peigmees on. No ja nii elatasse kah ära, pole äda miskit. Uus aeg, uued kombed, ätt ärgu irisegu.
Aga elu tagumises otsas on kah asjadel järjekord ja seda minu arust ei tohiks ikke muuta. Õige järjekord on sedasi, et enne surm ja siis matus. Ärgu keski seda susima akaku, sellest võib palju pahandust tulla. Ma saan aru küll, kuda koolitatud inimeste loogika käib. Et kui varrudega võib pulmi kiirustada, miks siis mitte matustega surma kiirustada. Kui titt on akkama pandud ja pruudi pugu paisub, küll need pulmad siis kah tulevad. Ja kui kellelegi on issameie loetud ja kolm pihutäit mulda perra visatud, küll ta siis juba kooleb.
Aga mis siis, kui ei koole? Sina käid musta ürbiga ringi ja pühid taskurätikuga krokutillipisaraid, aga kadunukene tuleb sulle vasta, teeb kraapsjalga ja ütleb kenaste tere. Mis sa siis kostad?
Kargu Karla
