Minu jaoks teadvustus Taska nimi juba lapsepõlves Ilmari vanaisa Eduard Taska nime kaudu. Meiegi koduses raamatukogus oli raamatuid, mille kohta öeldi lugupidavalt: “See on Taska köide.” Raamatu sisu ei olnudki nii oluline – kaunid köited seisid hästi nähtaval kohal, sest need olid „Taska köited”. Neis oli ilule lisaks ka salapära, sest olid pärit Eesti-ajast, sellest ajast, millest nõukogude koolis lastele ei räägitud. Ammugi ei räägitud meile, et see legendaarne nahakunstnik suri Siberis nagu paljud teisedki eestlased.
Kui Ilmar Taska taasiseseisvunud Eestisse tagasi tuli, kohtusin temaga kord ühes väikeses seltskonnas. Tema põnevatest juttudest on mulle mällu sööbinud lugu, kuidas ta kohtus Frederico Felliniga. Kuulasin teda ammulisui, sest Fellini on üks mu kinomaailma lemmikuid.
Mälestusteraamatust ma seda lugu ei leidnud ja ilmselt pole seal paljusid teisigi Taska „elust võetud lugusid”. Taska räägib meile oma igapäevasest tööst Hollywoodis. Ta teeb seda üllatavalt asjalikul toonil. Ta on Hollywoodi kuluaarides piisavalt kaua ringi liikunud, et seda suuta nii veenvalt teha. Taska jutustus on mõjuv – mõelda vaid, see on ju ikkagi Hollywood, mitte meie kodune Tallinnfilm, kus ta ringi liigub. Ja kelle kõigiga ta seal suhtleb!
Taska mälestused on kirjanduslikult niivõrd hästi kirjutatud, et tundub lausa loogilisena, et raamatu teise osa moodustavad Taska novellid. Siingi on tunda Taska suurt armastust filmikunsti vastu. Samas kumab vastu ta mitmekülgne eruditsioon ja maailma mõistmine ning
psühholoogiliselt veenev lähenemine oma novellide kangelastele. Minule isiklikult oli kõige mõjuvam novell pealkirjaga „Peatage muusika”. Ilmselt on selles pealkirjas vihje kuulsale prantsuse šansoonile Arretez la musique! Aga Taska lugu on veelgi peenem – niisugust novelli saab kirjutada inimene, kes on seda kõike ka isiklikult kogenud. Kes teab, kui Taska oleks oma muusikaõpinguid jätkanud, ehk oleks temast hoopis helilooja saanud. Tema musikaalsus kumab läbi kõikidest ta tekstidest – ta kirjutab tõesti kaunis ja kujundlikus eesti
keeles. Igaks juhuks kontrollisin, kas raamat ei ole eesti keelde tõlgitud nagu Käbi Laretei raamatud. Ei, ei ole. Aga Käbi Laretei oli sunnitud eksiilis rootsikeelses keskkonnas ka tunduvalt kauem elama kui Ilmar Taska.
Ilmar Taska on tänu oma telekanalile ja filmidele Eestis üks tuntumaid loomeinimesi. Ometi on tunne, et ta elutöö kirkaimad õied on veel puhkemata. Usun, et need šedöövrid sünnivad just siin, meie soome-ugri kultuuriruumis. Taskas on ühelt poolt midagi ürgselt eestilikku ja samas ka maailmakultuurilikku üleolekut ning julgust eesti teemade
käsitlemisel. Vaatamata kõigele on ta jäänud eurooplaseks, temast ei ole tulnud meelelahutusest läbiimbunud ameeriklast.
Igal juhul jääme põnevusega Taska uut oopust ootama – olgu see siis film või raamat või hoopis midagi muusika vallast.
Sirje Vihma-Normet