See on kõrges eas parnassile ilmunud autori kümnes proosateos, nostalgiline hüvastijätt oma lugejatega. Autor nimetab end üleeilseks inimeseks: aktiivsest eluraamatust maha kantud, kuid mitte veel ajalooks saanud, uitab ta nendevahelisel eikellegimaal. Kuuludes aastakäiku, mis värvati möödunud sõjas viimasena Saksa armeesse, sattus ta noorelt võõrsile, omandas muusikalise hariduse, on pidevalt tegelenud eestlusega, rõhutades kodu- ja väliseestlaste ühtekuuluvust.
