Kalju – keda viimase 30 aasta jooksul suhteliselt hästi tundma õppisin – erines teistest uuema aja eesti poliitvangidest paari olulise aspekti poolest. Olen päris kindel, et Kalju ei läinud kompromissile Nõuk. julgeolekuorganitega. Eestis on sosistatud juba pikemat aega, et vähemalt osa 80. aastate lõpu poliitvangidest, kes vabastati ennetähtaegselt kinnipidamisasutustest, olid andnud KGBle allkirjastatud lubaduse, et teevad koostööd ega osale enam nn nõukogudevastases tegevuses.
Usun, et Kalju KGBga ,,diile“ ei teinud. Kalju Mätik kujutas endast vabadusvõitluse kvintessentsi, keda võiks võrrelda metsavend Ants Kaljuranna (hukati sõjaväetribunali otsuse põhjal 13. märtsil 1951) ja sitke poliitvangi Sergei Soldatoviga. On vist võimatu leida nendest veel sirgeseljalisemaid tegelasi.
Ma ei ütle, et eestlased on flegmaatilised – meie rahvas on samuti sünnitanud tublisid mees- ja naisvõitlejaid, kuid me pole tšetšeenid ega gurkhad, kes oleksid justkui loodud sõjajumala teenimiseks. Kalju Mätik kuulus aga nende hulka, kes pärast metsavendluse valusat, verist ja julma mahasurumist Balti riikides 40ndatel ja 50ndate alguses, oli ka hiljem valmis võitlema okupandi vastu, vajadusel relv käes. Ajal, mil Eestis käis juba massiline astumine venelaste komparteisse. Selle tõttu ,,istus“ Mätik kuus aastat ,,kinni“. Üks usaldusväärne asjatundja lausus, et lahkunud on sõdur. Pikk ja enesekindel ning pisut üksikhunt ka, nagu Mätik oli.
Mul oli noorena suhteliselt omapärane suhe, võiks isegi ütelda teatud koostöösuhe, eesti poliitvangidega, kui üheks mu kohustuseks Vaba Euroopa raadio eestikeelsete saadete toimetuses oli lugeda eetrisse katkendeid põrandaalustest väljaannetest, näiteks ,,Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis“. See viimane oli tsensuurivaba omakirjastuslik kroonika, mis ilmus Eestis aastatel 1978-1987. Olles juba varem Solženitsõni ,,Gulagi saarestiku“ läbi lugenud, koosnes mu lektüür noil aastail arvestaval määral näiteks Bukovski autobiograafilisest teosest ,,To Build a Castle“, ja muust sellisest.
Kuna ,,Lisandused“ koosnesid arvestataval määral eesti poliitvangide poolt kohtuistungitelt ja vangistusest väljasmugeldatud olukirjeldustest, siis võin väita, et olen vähemalt sisseelamise ka kaastunde tasanditel veetnud palju aega vangikongides koos Mätiku ja tema kaaslastega. Ja mina ei olnud ainus ,,Lisanduste“ lugeja läänes.
Eesti pagulaskond tunnustas meie vabadusvõitlejaid ja andis neile aktiivset tuge niipea, kui olud seda võimaldasid, 70ndate lõpu poole, 80ndatel ja ka hiljem.
1941. ja 1949. a küüditamisi üle elanud ja kodumaale tagasi pääsenud inimesed on alati suhtunud soojalt eesti põgenikkonda (nendesse, kes söödi oma kodudest välja ja kes pagesid läände). See kujutab endast suurt ringi: küüditatud ja nende järeltulijad, meie ekspoliitvangid ja eesti pagulased. Hea on tunda vastastikust poolehoidu.
Ootan huviga, kas keegi valitsusest või presidendi kantseleist ilmub hüvastijätule Kalju Mätikuga. Miks see meie puhul nii on, et Julius Kuperjanov kujutab endast eestlaste jaoks sangarit küll, aga Harald Riipalu ja Paul Maitla mälestamisest hiilitakse ametlikult mööda nö ,,külg ees“, on üheaegselt poliitiline küsimus kui ka kurb lugu.
Kuidas on juhtunud, et meie poliitvangid on Eestis endiselt poolenisti ,,eisikud“ (non-persons), kui Vaclav Havelist sai see-eest Tšehhoslovakkia president? Mätik oli muidugi ,,vaid“ elektriinsener ja mitte kuulus kirjanik, kuid ometi: loodan hingesopis, et ühe või kahe põlvkonna pärast saabub Eestis päev, mil meie poliitvangid saavad täit tunnustust rolli eest, mida nad meie ajaloos etendanud on. Ka korralik post factum tunnustus on parem kui teenimatu vajumine unustusehõlma. Meil on niigi erakordselt palju ristideta haudasid.
Miks on nii. et eesti ühiskond, eriti ,,eliit“ on tõrges mälestamaks meie vabadusvõitlejate tegusid? Bukovski annab vihjeid selle kohta hiljuti inglise keeles ilmunud raamatus ,,Judgment in Moscow“.
Kalju Mätiku lahkumine annab põhjust viibida vaimselt Mätiku ja tema aatekaaslastega, kes kirjutasid ja levitasid Eesti Rahvusrinde programmi eesmärgiga taastada demokraatlik riigikord Eestis ja Eesti Demokraatliku Liikumise programmi Eesti riikliku iseseisvuse taastamiseks. Mätik ja teised koostasid ju koos Leedu vabadusvõitlejatega kuulsa Balti Apelli, mis edastati ÜRO-sse.
Seega ,,austus sangareile!“, nagu ukrainlastel on kombeks hüüda.
Jüri Estam
