Millist kaitseväge me siis vajame? Ja milleks, kui meid siin rahumeelses läänemaailmas ükski oht ei näi ähvardavat? Oht on tõsine just seetõttu, et me ei oska seda märgata. Me näeme, kui haledalt Venemaa rünnak Ukraina vastu välja kukkus: neil puuduvad hea strateegiaga väejuhid, neil napib relvastust, laskemoona ja varustust, sõdurite võitlusmoraal on allapoole igasugust arvustust. Peale tohutu inimmassi ja terroristliku sõjataktika, mille all kannatab vaid ukraina rahvas, on nende käsutuses aga teine salarelv, mille mõjud ulatuvad sõjatandrist märksa kaugemale. See on propaganda ja väärinfo levitamine, milles venelased olid ületamatud juba Nõukogude ajal ja mida Venemaa praegune KGB tagapõhjaga valitseja osavalt rakendab.
Meenutagem president Alar Karise sõnu oma hiljutisest külaskäigust Torontosse: Venemaa ei ole praegu sõjas ainult Ukrainaga, vaid kogu läänemaailmaga. Nende mürsud ja raketid siia ei ulatu, seda tõhusamalt toimib aga väärinformatsiooni levitamine. Marcus Kolga oma ettekandes tutvustas selle kolme erifaasi, mille mõistmiseks tuleb heade eestikeelsete vastete puudusel abiks võtta inglise keel. Kõige pehmem faas on misinformation, kus opereeritakse puudulike faktidega; ei valetata otseselt, vaid jäetakse tõe ebameeldivad tahud varju. Ütlemata jätmine võib olla üsna paljuütlev. Teine faas – disinformation – on agressiivsem. Siin tulevad mängu juba fabritseeritud faktid, lausvaled ja väänatud tõed. Kolmandas faasis – malinformation – põrutab propagandamasin juba täie rauaga. Siin rünnatakse otseselt: käiku lastakse heidutamine, hirmutamine, naeruvääristamine, ahistamine, ähvardamine ja valesüüdistused. Millegagi ei hoita tagasi, ka kõige absurdsemad väited ja süüdistused tuuakse võitlusareenile. Sageli süüdistatakse vastast jultunult selles, mida ise tehakse.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
