Okupeerija rajas kohe venekeelsetele õpilastele venekeelsed koolid, kus eesti keelt õpetati väga vähe või üldse ei õpetatud. Taastatud Eesti Vabariik (EV) neid illegaalsete sisserändajate koole ei sulgenud ja nende üleminek osalisele eesti keele õppelegi on tänaseks – s.t. 24 aastaga – ainult osaliselt teostunud, sest venekeelsed EV kodanikud ja elanikud on veendunud, et harituks on võimalik saada ainult oma emakeeles õppides ning et inimõiguste alusel peab EV seda võimaldama. IÕV-gi peaks teadma, et mitte ainuski lääneriik ei ole koolikohustuse täitmiseks sisserändajate laste jaoks riiklikke emakeelseid koole rajanud. Kultuurautonoomia seaduse alusel on praegu EV-s, ja oli juba alates 1920, kõigil vähemusrahvustel õigus oma keelt ja kultuuri viljeleda – vähemusrahvuse enda ühiskondliku tegevusena. Põhiseaduses ei ole vähemusrahvuse kultuuri viljelemise korraldamine ja selle rahastamine riigivõimu kohustena määratud. Seda ei saa nõuda ka inimõigused – eriti siis, kui sisserändajate saatja eesmärk poole sajandi vältel oli eesti rahvuse hävitamine.
Kokkuvõtvalt on IÕV süüdistused venelaste osas täiesti pahatahtlikud. Nii NSVL kui Vene Föderatsioon on palju raha ja energiat kulutanud lääneriikides eestlaste ja venelaste kohta „oma tõe” levitamiseks. Mingil põhjusel pole ka lääneriikide ajakirjandus pidanud vajalikuks kirjutada sellest, et rahvusvahelise konventsiooni kohaselt oli Eestil õigus nõuda Venemaalt siia genotsiidi eesmärgil saadetud NSVL kodanike tagasi Venemaale viimist. EV andis neile aga alatise elamisloa ning jätkas nende laste venekeelsetes koolides õpetamist. See iseseisvuse taastajate meelesegadus põhines ilmselt suurel hirmul, et Venemaa ei tunnusta EV iseseisvuse taastamist, kui venelaste soove ei täideta. Ekslikult usuti, et riigid peavad üksteise iseseisvust tunnustama. Kuna detsembris 1988 oli president Bush lubanud Gorbatšovile „talle mitte raskusi tekitada” Balti riikide küsimuses, siis EV tõttaski toimima, nagu NSVL okupatsioon olekski olnud vaid ajalooline paratamatus. Oluline on siinjuures märkida, et IÕV ega maailma tähtsamad meediaväljaanded ei teinud toona ega pole midagi teinud ka hiljem selleks, et NSVL poolt tehtud inimsusevastaste kuritegude, sh genotsiidi, üle väga vajalik kohtumõistmine toimuks. Ent ometi oleks ÜRO juba ammu pidanud oma hartas sätestatu kohaselt nii toimima. Kummalisel kombel pole ka ükski meie riigivõimu esindaja pidanud vajalikuks juhtida ÜRO ja lääneriikide ajakirjanduse tähelepanu sellele senini tegemata jäetud kohustusele.
Aruande väide, et „piiratud on ka erandliku soolise eneseväljendusega isikute õigusi” ei määratle, kuidas on Eesti riigivõim geide ja lesbide õigusi piiranud. EV põhiseadus ei luba kedagi diskrimineerida ükskõik millise veendumuse, seisundi või asjaolu tõttu (§12) ja seda seadust pole EV-s rikutud. Näib, et kui riigivõim ei propageeri geiks ja lesbiks olemist, siis on IÕV hinnangu kohaselt tegu inimõiguste piiramisega. Kuid see on täiesti vastuolus „Inimõiguste Universaalne Deklaratsiooniga” (IUD), mis võeti vastu aastal 1949 paljude riikide poolt. IUD artikkel 16 määrab, et „Täisealised mehed ja naised, rassi, rahvuse või usulise kuuluvusele vaatamata, võivad abielluda ja perekonna rajada” ning et „Perekond on loomulik ja põhiline ühiskonna ühik, mida ühiskond ja riik peab kaitsma.” Need põhimõtted on sisse kirjutatud ka Eesti Vabariigi (EV) põhiseadusse ja rahvahääletusel vastu võetud juunis 1992 (§26 ja §27). Inimeste ja riikide õigusi käsitlevates rahvusvahelistes kokkulepetes pole ainsatki sätet, mis annab IÕV-le õiguse määrata, kuidas inimesed võivad või peavad oma intiimseid veendumusi ja ihasid rakendama. ÜRO-le esitatud IÕV raport EV kohta on eespool öeldu alusel täiesti kohatu.
Veebilehtedes avaldatu kohaselt on arstid geide ja lesbide intiimseid tundmusi ja ihasid normaalseteks pidanud. Ent ometi peaksid arstid ja IÕV tajuma, et mida laiemas ulatuse õigustatakse homoseksuaalset kooselu, seda olulisemalt hakkab vähenema paljude rahvuste iive. Täiesti naiivne on arvata, et demokraatlikul riigivõimul on õigus seadustega reguleerida oma elanike intiimseid suundumusi ning hakata loodusseaduse vastase vähemuse intiimelu käsitlema „ühiskonda rikastava erinevusena.”
Pagulastele varjupaiga andmisel teema võiks IÕV tõstatada pärast seda, kui nad on endale selgitanud, kas Eesti elanikkonnas võib eestlaste osakaalu hakata järjekordselt vähendama, enne kui ÜRO ja Rahvusvaheline Kriminaalkohus on NSVL poolt Eestis toime pandud genotsiid tagajärjed vajaliku kohtumenetluse teel kõrvaldatud. IÕV peaks mõistma, et maapõuevarade poolest rikaste Aafrika riikide elanike saatmine teistesse, väga erinevate keele, temperamendi, kultuuri ja kliimaga riikidesse elama, on Euroopas juba suuri rahutusi ja eurooplaste inimõiguste rikkumisi põhjustanud. Tuleb järeldada, et EV süüdistamine pagulaste teemal on ka täiesti pahatahtlik.
Lähtudes sellest, mida EV on alates augustist 1991 teinud Venemaaga ja siin elavate venelastega suhtlemisel, tuleb kurvalt järeldada, et senini on riigivõim ja peavoolu meedia püüdnud NSVL okupatsiooni ja selle tagajärgi ning eestlaste rahvuslikku iseteadvust tühiseks pidada. Väga erandlikud on olnud kõned ja muud avaldused, kus Vene okupatsiooni aega on okupatsiooniajaks nimetatud. EV on meie riigimeeste arvates „üks post-kommunistlikest riikidest”, „üks endine NSVL-i riikidest” või mis iganes, aga kindlasti mitte „üks NSVL poolt poole sajandi kestel okupeeritud riik”. Võib arvata, et IÕV raportite koostajad on lähtunud sellest, mida nad on Eesti viibides tahtnud näha, kuulda ja kogeda. Väga palju kogetust ühtib sellega, mida nad on Eesti kohta kuulnud lääneriikide ajakirjanikelt, kes Moskvas resideerivad ja sealsetest asutustest neile sobivaid andmeid saavad. Siin kogetut ja Moskvas kuuldut koos vaadeldes on tõenäosus piisavalt suur, et IÕV peab EV-i kaherahvuseliseks riigiks, kus eestlased suhtuvad halvustavalt vene rahvusse.
Lisaks IÕV raportites esitatud süüdistuste tagasilükkamisele, on EV-l vaja senisest palju rohkem keskendunult selgitada lääneriikides, et eestlased pole iialgi soovinud venelastega ja sakslastega koos elada. Kuigi venelased ei tulnud siia omal algatusel, pole nad iialgi andestust palunud, et neil või nende vanematel olid 46 aasta vältel vallutaja õigused. Kui riigivõim jätkab eestlasi põlisrahva asemel üheks EV rahvuseks pidamist, siis suurde ja võidukasse vene rahvusse kuulujad hakkavad EV-s mõnekümne aasta pärast ühiskondlikult domineerima ja sellejärgselt peagi EV liitumist Venemaaga nõudma. Seda tõenäosust suurendab teadmine, et mitte ainult Putin, vaid ilmselt suur osa venelasi on tänaseni uskunud, et neil oli moraalne õigus pärast Suure Isamaasõja võitu pooled Euroopa riikidest pooleks sajandiks raudse eesriide taha vabaduseta virelema jätta. EV ei rikuks mitte ainsatki inim- ja/või riigiõiguse sätet, kui riigivõim tõeliselt taastaks okupatsioonieelse olukorra ning sellega tagaks eesti rahvuse üle aegade püsimajäämise. Ilma sisserändajate inimõigusi rikkumata.
Harri Kivilo
