Mainitud kolme riigi esindajad peavad, nagu Iiri välisminister Helen McAntee lausus, Iisraeli käitumist „täiesti vastuvõetamatuks“. Kuid teisipäeval lükkasid Luksemburgis EL-i välisministrid oma nõukogu istungil ettepaneku tagasi. Põhjendatult.
Seda, kuna terrorism on juba definitsiooni järgi inimõiguste rikkumine. Ning terroristid ei allu ühelegi seadusele peale oma huvide. Eeldaks, et Iisrael viiks läbi kohtuprotsesse, mitte nagu totalitaarriikide poolt läbi viidud mahalaskmised, nii nagu N. Liit ja Saksamaa tegid Teise maailmasõja ajal tsiviliste hukates.
Inimõigused on kujunenud nii EL-is kui Põhja-Ameerikas pühaks lehmaks, mille kaitsmine iga hinna eest pimestab pahatihti paljude poliitikute mõistust. Kui ühed on võrdsemad kui teised võrdsete seas, kuulsa George Orwelli lause järgi, siis on selline ideaal, põhimõte pelgalt sõnakõlks.
Selgelt oli Luksemburgi otsus kaubanduslik. Poliitiliselt peab olema tundlik, aga raha peab olema selleks, et majandada neid samu sotsiaalseid programme, mis viivad vahel absurdsete nõudmisteni.
Siin Ontarios vilksatas põgusalt esile üks selline jabur poliitiline samm. Sotsialistliku NDP erakonna ja opositsiooni juht Marit Stiles esitas möödunud nädalal Queen’s Pargi parlamendis seadusandlusesildise, eesmärgiks peatada võimalikku tehisaru abil toiduhindade suvalist määramist suurte firmade poolt. Stiles’i järgi otsustaks tehisarude rakendused, sellised nagu Instacart, toidupoes elektrooniliselt toidukauba hinda. Algoritm määraks maksimumhinna, mida kunde oleks toote eest nõus maksma. Sotsialisti sõnul tähendaks see, et üks maksaks rohkem kui teine. Stiles nimetas sellist lähenemist röövellikuks. Ja et selliselt ollakse inimõiguste vastased.
Kuid kapitalism ongi kiskjalik. Hinnad määratakse selle järgi, mida turg suudab kanda. Teisipäeval tõukas konservatiivne enamus Stiles’i esilduse tagasi. Maksumaksja, kas Euroopa Liidus või Vahtralehemaa suurimas, jõukamas provintsis võib küsida – kas rahvaesindajatel pole tähtsamaid muresid?
Tõnu Naelapea
