Viimasel ajal tundub, et gregooriuse laulu vastu on Euroopas huvi järjest kasvamas. Kas see vastab tõele ja mille pärast see nii on?
On loomulik, et inimesed käivad oma elus läbi pikad otsinguperioodid. Vahel juhtub isegi nõnda, et otsingud kestavad mitu inimpõlve järjest. Ühed alustavad, järgmised on veel täielikus segaduses ning alles kolmandad või neljandad põlvkonnad jõuavad kohale. Inimesele on omane ka see, et noored ei soovi vanemate kogemusi alati arvesse võtta, vaid tahavad ise kõike kogeda ning avastada. Tihti arvatakse, et ollakse targemad kui eelmine põlvkond. See võib ka nõnda olla, kuid kindlasti on vanemad inimesed noortest elukogemuste võrra rikkamad ning ka see on oluline tarkus. Tänapäevane ühiskond liigub edasi tohutus inforuumis ning meeletul kiirusel. Olen kohanud paljusid, kes sellises pöörases lennus hakkavad pinda jalge alt kaotama ning siis on ainukeseks võimaluseks oma juuri otsima hakata. Euroopa juurteks on kristlus, nõnda leiavad ka noored tee kirikusse. Müra meie ümber sunnib aga otsima vaikust. Gregooriuse laulus on olemas nii vaikus kui ka vaimne sõnum, mis on jätkuvalt värske juba viimased paar tuhat aastat.
Olete välismaal õppinud ja ka palju reisinud. Milline on kõige põnevam koht, kus olete esinenud kas Vox Clamantisega või mõne teise kollektiiviga?
Kuna oleme Voxiga rännanud läbi peaaegu kogu maailma, siis on neid kohti palju ning erinevatel aegadel on mitmed jäänud tugevalt mälestustesse. Oluline on see, et kõik need paigad on mingis mõttes avanud elu uusi tahke. Just seetõttu meeldib mulle reisida, sest reisides on võimalik näha inimesi nende loomulikus elukeskkonas ning inimene on alati huvipakkuv. Kuna ma reisin peaaegu alati tööd tehes, siis on võimalus nendele inimestele ka omalt poolt midagi pakkuda. Eriti soe on see, kui kontserdil tekib kohalike inimestega tugev dialoog. Sellised kontaktid on tekkinud isegi keelebarjäärist sõltumata.
Kui aga konkreetselt midagi nimetada, siis esimene reis meie tavapärasest ümbrusest väljapoole toimus kunagi Liibanoni, mis oli ühtlasi ka sisenemine ühte vanasse ja erilisse kultuuri, mida võiks omamoodi pidada kristluse allikaks. Samuti mainiksin reise Kolumbiasse ning Austraaliasse, mis jäävad mõlemad meelde oma rikkaliku ja kauni looduse poolest.
Teie abikaasa on helilooja Helena Tulve. Kas ka Teie teised pereliikmed on muusikaga seotud?
Jah, kõik lapsed tegelevad samuti mingil määral muusikaga. Tütar Eliann tegutseb ansamblis Holy Motors, millel ilmus just hiljuti ühes USA plaadifirmas esimene album. Pojad Nathan ja Jakob tegelevad elektroonilise muusikaga. Möödunud aastal tegime koos isegi ühe perekontserdi, kus esitasime Voxiga Helena ja laste muusikat.
Kuidas veedate vaba aega?
Kuna reisin palju, siis vabal ajal olen kõige meelsamini kas siis linna- või maakodus Setomaal.
Kas olete Kanadas esimest korda? Mida ootate sellelt reisilt?
Käisime Kanadas kord kümme aastat tagasi Québec’i vaimuliku muusika festivalil ning siiani on meeles ääretult soe vastuvõtt.
Nüüd oleme Torontos, kus on jällegi väga erinev kultuur. Toronto on olnud ka väga paljude eestlaste koduks juba pea sada aastat.
Meie ootused on aga alati samad. Et tekiks publikuga üksteist mõistev side ning dialoog.
Küsis Lea Kreinin
Jaan-Eik Tulve ja tema juhendatav ansambel Vox Clamantis esinevad Estonian Music Week raames laupäeval, 26. mail kl 8 õ Koerner Hallis, Torontos.
