
Aga kui sa unustasid kirivöö linna maha? Nii juhtus minuga tänavu. Aga loodus ei salli tühja kohta ja nii tuligi loodus appi. Jaanilaupäeval nägime esimest korda oma maakohas Saaremaa südames põlluvahetee ääres peesitamas imelise USSIKIRJA mustriga RÄSTIKUID, elavaid kirivöösid. Neid oli kaks. Hästi suured ja uhked, pruunid veel pruunimate siksakkidega selja peal. See ussikiri ongi rästiku firmamärk.
Rästik (adder, viper, Vipera berus) on Eesti ainus looduslik mürkmao liik. Emased sünnitavad kuni 20 elusat poega.
Eestis on palju legende ussikuningast, siin on aga tegemist kuningannadega, kuna ,,tavaliselt on pruunikad, oliivikarva (harva ka kollased) ja punakaspruunid tumepruuni mustriga rästikud emased, hõbedased või terashallid musta mustriga maod aga isased“ (Vikipeedia). Rästik (adder, viper, Vipera berus) on Eesti ainus looduslik mürkmao liik. Emased sünnitavad kuni 20 elusat poega.
,,Rästikud ei ole agressiivsed ega ründa ise inimesi või loomi. Hammustatakse enesekaitseks ja vaid siis, kui rästikut vigastatakse, talle peale astutakse või teda muul viisil ärritatakse. Lisaks võib rästik muutuda agressiivseks, kui inimene asub rästiku pesa läheduses. Eestis elava rästiku hammustus pole üldjuhul eluohtlik. Väidetavalt isegi umbes kolmandikul hammustusjuhtudest mürki haava ei satugi. Mürk ei ole eriti toksiline ning osalt tänu nüüdisaegsetele ravimeetoditele on surmaga lõppevad salvamisjuhud väga haruldased,“ maandab muresid Vikipeedias loetu. Aga kummikutes võiks kindluse mõttes metsas ringi liikuda.
Riina Kindlam Koiklas Karja kihekonnas



