Võidukast lahingust Võnnu all möödub tänavu juba 94 aastat. Üle poole sajandi tähistas meie rahvas kodumaal Võidupüha vaid oma mõtetes ja salaja, kui sedagi. Hirm, julgeoleku puudumine ja ebakindlus tuleviku ees olid siis eestlaste sünged märksõnad.
Kõneldes 2001. a Pärnus Võidupüha tähistamisel ütles tollane president Lennart Meri: „Julgeolek, mu sõbrad, on kallis kaup. Julgeoleku puudumine on veelgi kallim kaup. Oleme selle eest maksnud ränka hinda, oleme kaotanud Eesti mehi, Eesti naisi ja Eesti lapsi suhtarvult enam kui ükski riik Euroopas. Olgu tänane Võidupüha selleks päevaks, kus ma võin teile kinnitada: see kaotuste raske aeg ei kordu mitte kunagi enam Eesti ajaloos! Me pärandame oma lastele Eestimaa, mis on demokraatlik, jõukas ja kaitstud meie ühise tahtega.” Kaksteist aastat hiljem võime kinnitada, et president Meril oli õigus ja et vaba Eesti riik püsib.
94 aasta tagune Võnnu lahing peaks tänastesse noortesse sisendama usku oma riiki; see peaks olema vapruse ja isamaa armastuse sümbol. Aga kas see on ikka nii? Mulluses Võidupüha kõnes küsis president Toomas Hendrik Ilves, kas me oleme oma esiisade ja -emade väärilised; kas kanname neid väärtusi ja seda usku, mis viisid ligi 100 aastat tagasi meile vabaduse toonud võitudeni Landeswehri sõjas baltisakslaste ja Vabadussõjas bolševistliku Venemaa vastu. Kas meil on samasugune patriotism ja usk Eesti vabadusse ja iseseisvusse kui neil? Kas uus põlvkond on vajaduse korral valmis kaitsma oma riiki ja rahvast? Loodetavasti! Võidupüha peamine tähtsus ongi selles, et mineviku kogemuse ja eeskujuna aitab see ühtlasi tulevikku vaadata.
Kahjuks on rahva usk poliitikutesse viimasel ajal tugevalt kõikuma löönud, erakondade ümber on liiga palju skandaale ja sahkerdamist. Palju on ka vaesust ja majanduslikke probleeme, mis sunnivad võimekaid inimesi kodumaalt lahkuma, ent see pole muidugi pidupäeva teema. Oleme kindlad, et Eesti paremad päevad on ikka veel ees!
Salapärasel jaaniööl ulatavad Koit ja Hämarik teineteisele käe. Oleks tore, kui kõik eestlased saaksid ulatada üksteisele jaani- ehk võidutule kumas käed. See oleks tõeline võit, mis toidaks võidutuld ja mille leek võimenduks jaanitules. Unustagem aasta lühimal ööl kõik erimeelsused, nurisemine ja väiklus! Liitku jaanituli kui võidutuli meid kõiki kokku ühiseks pereks, olenemata sellest, kus me parajasti viibime.
Head Võidupüha ja ilusat jaanipäeva teile kõigile, lugupeetud lugejad! Elagu Eesti!
Elle Puusaag
