Esiotsa ei mõist sellest kedagi suurt alba mõtelda. Ülevalt korteli aknast oli peris kena kaeda, kui puudel oli puha pärlid kaelas. Meil läks televusser kah rikkesse ja pühade aegu seda keski parandama ei tuld. Ega siis muud oldki teha kui vahi aknast, kuda terve uulits oli üks suur tritsuväli. Noored terved inimesed koperdasid ullemini kui mina, kargust poleks kah abi old, tegid püsti-pikali nigu kroonus.
Et asi ikke peris ull on, seda saime teada alles poksimise päeva ommuku. Ärman kõlistas ja juba telehvonist oli kuulda, kuda tal ambad lõgisesid. Ütles nutuse äälega, et ikke veel pole voolu. Ma ei saand esimese jutiga aru, miks tema vesi ei voola. Arvasin, et torud ummistand ja ütlesin, et eks kutsu plammer, kui ise akkama ei saa. Aga siis pikapeale koitis, et neil pole majas lekkert, vata see ju pidada kah voolama. No siis õikasin kohe Katale, et pane suurem pada sooja supiga tulele ja kutsusin poisi kogu perega oma poole tuule- ja tuisuvarju.
No siis nad tulivad läbi jää ja lume ja meie saime kah lõpuks teada, misukesed õnneseened me Kataga olime. Oma pühad saime kahekesi nii kenaste rahulikult ära peetud, ei teadki, misukest tirelit teised olid löönd. Kirikuteenistuse said küinlavalguses ilma orelita ära peetud, aga pühade söömaaeg oli Mäkktoonaldis, verivorst ja vennaihu läksid kapis raisku. Oleks see meil juhtund, poleks mina oma köntjalaga kuskile saand, istu ja ime käppa.
Sellepärast ongi minu uue aasta soov nisuke, et jäägu jää tulemata. Vai veel parem, antagu mulle need ajad tagasi, kus talus sai agudega ahju kütta ja lekrituli oli linnarahva värk.
Ead uut jäävaba aastat teile kõigile!
Kargu Karla
