Hetkel kindlalt võime öelda, et 1200 oli neid, kes ostsid pileti enne üritust, kuid kohapeal oli ka suur ports inimesi, kes lihtsalt tulid kohale lootuses, et saavad kohapeal osta.
Milline oli kõige suurema osavõtuga üritus?
Ajalooliselt on see alati olnud rahvapidu (umbes 600-700), kuid see aasta oli see tõenäoliselt avatseremoonia, kuna seal oli natuke alla tuhande istekoha.
Kas tantsupidu müüdi ka välja? Kui palju sinna pileteid müüdi? Mis piiras sellele kohale piletite müümist?
Müüsime ligi 645 + ligi 100 tantsijat + 20 puhkpilli. Kohapeal ei tohtinud pileteid müüa, kuna Yerba Buena Garden pakub San Francisco rahvale tasuta kultuuriüritusi. Meil on aga kulutused sellegi poolest, nii ei saanud me seda üritust tasuta teha. Samas valisime meelega väljas oleva paiga hotelli asemel, et siis täita üht Eesti riigi soovi, et tutvustada välismaalastele Eesti kultuuri. Seda me saavutasime sellega, et kohal olid paljud turistid või kohalik SF rahvas. Ka minult isiklikult küsisid mitmed, mis siin toimub ja nii oli mul võimalik neile rääkida Eesti rahvatantsust.
Kui palju oli rahvapeol osalejaid? See kuumus jääb vist küll igavesti meelde!
Jah, külm seal tõenäoliselt kellelgi ei hakanud. Esimesed kaks aastat plaanisin, et teha San Francisco Golden Gate silla all, aga lõpuks sai see siiski enamiku poolt ümber pööratud, kuna SF suvi võib olla väga külm ja kui udu on linnas (eriti Golden Gate silla all), siis oleks seal olnud jälle nii külm ja udune, et ei oleks isegi näinud silda. Nii oli valik, kas külm või soe ja hoolimata meie otsusest, oli tegelikult kontroll ilmataadi käes.
Kas rahvapeol osalemist piiras transport, catering või üleüldiselt pargi reeglid?
Jah, pargil on omad reeglid, et kui palju see osa pargist suudab mahutada. Teiseks catering vajas, et anname oma viimased numbrid neile teatud tähtajaks ja isegi, kui inimesed oleksid nõus osalema ilma toiduta, ei oleks meil võimalik kontrollida, kes sööb, kes mitte ja oleks olnud halb, et need, kes maksid toidu eest, jääksid ilma. Ja kolmandaks – viimasel minutil lisaks pargi reeglitele, ei olnud enam ka kusagilt busse saada.
Ütlesid, et Papa jaoks saite suurema ruumi. Kas ka ballile, mis oli välja müüdud, sai lisakohti juurde panna?
Papa pidi toimuma Elksis, aga seda saime õnneks liigutada Hotelli balliruumi, kus oli rohkem ruumi. Ballile plaanisime umbes 200 inimest. Kui selgus, et vajadust on rohkem, muutsime plaanid, et panna suuremad lauad ja laua taha rohkem rahvast. Lisaks sellele lisasime ka kõrvalruumi mõned lauad, et siis mahutada 400 inimest. Rohkem ei olnud hea lisada, et see ei võtaks ära ürituse kvaliteedist.
Mis Sulle endale üritustest kõige rohkem meeldis?
Avatseremoonia EXPOga oli minu jaoks huvitav organiseerija seisukohalt, kuna see oli midagi uut ja teistmoodi sellest, mis on tavaliselt pakutud LEPdel ja ESTOdel. Põnevamaks tegi asja ka see, et meil õnnestus kaasata kvaliteetsed eestlastest esinejad nagu Helimets (koos Eesti balletiga), Nahkur ja Võsa.
Mis tervest festivalist kõige rohkem hinge läks?
Kui nimetada üritust, mis mind ootamatult emotsionaalselt rabas, siis selleks oli tantsupidu. Ei tea, kas see oli kolme aasta pinge langus või lapsepõlve äratundmisrõõm, kui ise sai Eestis tantsupeol tantsitud, kuid kui ma nägin värvilisi Eesti rahvariideid tulemas San Francisco suurde Yerba Buena aeda (kus saime viia teoks, et tutvustada turistidele ja kohalikule rahvale Eestit ja meie kultuuri), võttis see mul silmad märjaks ja tuli rahulolutunne “We did it!” : )
Millised olid ootused enne LEP-ESTO algust ja mis neist täide läks, mis mitte?
Pean tunnistama, et suures pildis ootused täitusid. Tahtsime pakkuda kvaliteetset üritust, mida meie osalejad naudiksid. Loomulikult tuli nii ürituse eelselt kui ka selle ajal pettumusi, et ära jäid need, kelle abi või kohaletuleku peale me lootsime, kuid see, mida tahtsime saavutada, sai ellu viidud.
Me pühitsesime 60-aastaseid Lääneranniku Eesti Päevi, mis said alguse San Franciscos; korraldasime ESTO 2013, et see siis saaks Eesti 100-aastast sünnipäeva pühitseda 2018. aastal Torontos; tutvustasime Eestit ja meie kultuuri kohalikule San Francisco rahvale ja turistidele ning loodame, et need, kes osalesid, leidsid endale miskit ilusat, mida elu lõpuni meenutada.
Mida tagantjärele oleksid teistmoodi korraldanud, miks?
Loomulikult oleksin soovinud, et nõrgad kohad meie festivalil oleksid olnud sujuvamad ja probleemideta, kuid tuletan nii endale kui ka osalistele meelde, et tegemist oli ja on (festivali järgne töö ei ole veel kaugeltki lõppenud) siiski vaid vabatahtlikega. Ma olen tänulik kõigile, kes olid nõus ulatama meile abistava käe ja kes hoolimata sellest, kas neil on kogemus või mitte, olid nõus võtma aastaid oma isiklikust elust, et tuua see festival meie rahvani. Seega ütlen, et kui selline festival tuleks koos korraldamisrahadega, millest saaks palgata abi ja teha, mida sooviks, oo jaa, oleksime teinud paljutki teistmoodi. Kuna tegemist oli aga vabatahtlikega, kes andsid endast parima, ei muudaks ma midagi, mida pakkusime.
Detailsemad “do's and don'ts” edastasime aga tulevastele korraldajatele, et siis nemad saaksid kasutada meie kogemusi, kui neil on selleks soovi, nii nagu tegid seda meie jaoks viimaste LEP ja ESTOde korraldajad.
Nagu olen mitmel korral öelnud Kalle Merilole ja Meeli Baggerile, meie üritus ei oleks olnud nii edukas, kui meil ei oleks olnud nende pidevat toetust. Nende ja Marju Rink-Abeli, Jaak Juhansoo ja Mati Otsmaa jätkuvad kogemusrikkad nõuanded andsid mulle jätkuvat jõudu ja juhtnööre, mis aitasid meil korraldada 2013 festivali.
Oleme neile südamest tänulikud!
Kas oled valmis midagi sarnast veel ette võtma?
Hetkel puhkan vähe ja veedan aega pere ja oma 5-kuuse tütrega, kes ei ole veel kogenud, mida tähendab, et saada endale emme täielik tähelepanu. Kuid jah, sügisest olen valmis jälle härjal sarvist rabama ja tegema miskit Eesti teemal, kui huvitav pakkumine tehakse. Seda, et Eesti ja eestlaste jaoks maailmas teha on palju, on siililegi selge ja usun, et noored eestlased globaalselt on nüüd ka valmis tegutsema. Selleks, et aidata inimestel ja ideedel kokku tulla ja neid täide viia, oleks siiski tarvis eestvedajat. Kes teab ehk sellest saabki minu järgmine 10 aasta projekt.
Palju tänu, Ingrid ja jõudu tööle!
