Järvi Suvefestivali lõppkontserdi kava oli hästi põnevalt üles ehitatud.
Esimeses pooles kõlas Tšaikovski Teine klaverikontsert Aleksander
Markovitši võrratus esituses. Klaverikontserdi teine osa on sisuliselt
kolmikkontsert, kus klaveri kõrval soleerisid Miina Järvi viiulil ja Marius Järvi tšellol. Hingematvalt kaunis muusika! Finaali virtuoosne tulevärk viis publiku lausa ekstaasi – Aleksander Markovitši ja Neeme Järvi muusikaline teineteisemõistmine oli tõesti täiuslik.
Pärast vaheaega tuli ettekandele Eduard Tubina Kontsertiino, kus soleeris
juubilar Vardo Rumessen. Rumessen ja Järvi on Tubina muusika parimad
tundjad ja nii võib arvata, et esitus oli igati helilooja-truu. Kontsertiino on
kirjutatud kohe pärast sõda ühes Rootsi põgenikelaagris. Siin peegeldub
nii kodumaalt lahkumise valu kui sõjaaja dramatismi. Vardo Rumesseni
suurepärane esitus vallandas aplausitormi ja nii tuli temalgi mitmeid
lisapalu mängida.
Kontsert lõppes Beethoveni 5. sümfooniaga, mille peateema on publik
„saatuse koputamise teemaks” ristinud. Jah, saatus on Neeme Järvi taas
Pärnusse toonud. Kaudselt võib Järvi Suvefestivali alguseks pidada
Beethoveni 200. a juubelile pühendatud festivali 1970. a, kui Neeme Järvi
ja ERSO esituses tuli Pärnus ettekandele Beethoveni 9. sümfoonia. Sellest
Beethoveni juubelile pühendatud festivalist sai alguse suviste festivalide
traditsioon. Pärnus oli selleks soodne pinnas, sest siin on ikka armastatud
suviti musitseerida. Enne sõda juhatas suveorkestrit Heinrich Meri, pärast
sõda jätkas seda traditsiooni Ilmar Tõnisson. Pärnu festival sai üpris pea
David Oistrahhi nimeliseks, sest maailmakuulus viiuldaja on pikki aastaid
Pärnus suvitanud. Taasiseseisvunud Eestis loodi Oistrahhi festivali juurde
Neeme Järvi nim. dirigentide meistrikursused. Eelmisel aastal sündis
dirigentide meistrikursuste juurde juba uus festival – Järvi Suvefestival.
Sellel suvel esines festivalil ligi 20 Järvi nime kandvat muusikut ja
nendega koos noored eesti muusikud, kes on välismaal endale nime
teinud. Pärnu on tõesti ideaalne koht, kuhu suveks kokku sõita, emakeeles
suhelda ja puhata. Seda küll alles pärast festivali, sest niisugusel tasemel
kontsertideks ettevalmistamine on suur töö.
Festivali lõppkontserdil esines Üle-eestiline Noorte Sümfooniaorkester,
kellele olid lisajõududeks palutud oma ala suured meistrid. Seegi kuulub
Neeme Järvi fenomeni juurde – õhutada noori musitseerima. Noored
esinejad toovad saali ka noori kontserdikülastajaid. Nii on lootust, et meie
tõsise muusika festivalidel on tulevikku.
Sirje Vihma-Normet
