Festival oli erakordne ka seetõttu, et kõik Järvi-nimelised dirigendid juhatasid erinevaid orkestreid. Neeme Järvi dirigeeris Tallinna kammerorkestrit, Kristjan Järvi juhatas tema enda asutatud orkestrit Baltic Sea Philharmonic ja lõpukontsertidel dirigeeris Paavo Järvi oma orkestrit – Eesti Festivaliorkestrit.
Avakontserti juhatas maestro Neeme Järvi, kes sai juba orkestri ette tulles marulise aplausi osaliseks. Solistina esines Maarika Järvi, kes osales ka Mari Vihmandi esiettekandes kõlanud kolmikkontserdi koosseisus. Maarika kõrval soleerisid selles ka Monika Mattiesen ja Martin Kuuskmann. Järvi Akadeemia Noorte Sümfooniaorkestrit dirigeerisid meistrikursustes osalenud noored dirigendid – igat osa juhatas erinev dirigent. Korraldajate poolt oli see julge samm, anda ainus festivalil esiettekandele tulnud teos esitada noortele muusikutele. Vihmandi orkestripartituur oli noorteorkestrile rütmiliselt üpris kõva pähkel, aga kuna solistideks olid oma ala tippmuusikud, siis oli tulemus vägagi meeldiv ja publik võttis Vihmandi teose vastu sooja aplausiga.
Minu jaoks oli festivali üheks tipphetkeks ka Kammergala (19. juulil). Benjamin Bakeri esituses kõlas avaloona Eduard Tubina Sonaat sooloviiulile – nii meisterlikus esituses pole mina seda teost varem kuulnudki. Haruldane kõlakvaliteet pani kavalehte sirvima. Jah, muidugi – Baker mängis suurepärasel 1694. aastast pärit Giovanni Grancino meistripillil. Mis imeretsept neil vanadel Itaalia meistritel küll oli, et nende pillid nii kaunilt kõlavad! Ja kui meistripillil musitseerib meistriklassi muusik, siis sünnib imesid.
Suure põnevusega oodati Carl Nielseni nimelise rahvusvahelise konkursi võitja Hans Christian Aaviku esinemist. Tema esituses kõlas George Enescu 3. viiulisonaat „Rumeenia rahvamuusika stiilis“. Klaveril saatis teda Karolina Žukova, kes oli Aaviku kammerpartneriks ka Kopenhaageni konkursil. See esitus jääb küll kauaks meelde!
Erkki-Sven Tüüri „Dedication“, mille seade fagotile ja klaverile on teinud Martin Kuuskmann, viis esimestest taktidest meid jäägitult kaasa. Suurepärane partnerlus – Kuuskmanni saatis klaveril Kärt Ruubel. Haruldane elamus oli ka Tšaikovski Serenaad Keelpillidele – esitajateks Benjamin Nyffenegger, Thomas Ruge, Theodor Sink ja Marcel Johannes Kits.
Unustamatu on Brahmsi Topeltkontsert Triin Ruubeli (viiul), Marcel Johannes Kitse (tšello) ja Eesti Festivaliorkestri esituses. Dirigeeris Paavo Järvi. Selle esituse oleks tahtnud tervenisti tagasi plaksutada. On ju varemgi terveid teoseid tagasi plaksutatud. Meenutagem siinkohal Arvo Pärdi „Credot“ Neeme Järvi dirigeerimisel, mille esiettekanne läks kohe kordamisele.
Paavo Järvi suutis meid veelgi vapustada – Sibeliuse Süit „Lemminkäinen“ kõlas kahel õhtul järjest ja mõlemal õhtul suutis Paavo Sibeliuse partituurist uusi põnevaid detaile välja tuua. Festivaliorkester mängis vaimustavalt, lausa täiuslikult – oli tunda, et ka Paavo Järvi ise nautis esitust igati.
Traditsiooniliselt lõpeb Pärnu suvefestival Lepo Sumera vaimuka orkestriteosega „Kevadine kärbes“. Sedapuhku jäi see ära. Paavo Järvi tegi hoopis kummarduse oma juubilarist isa poole ja kutsus ta lõpulooks Festivaliorkestri ette. Nii vägevat aplausi kui Neeme Järvile, kuuleb harva – Järvi Akadeemiast osavõtjate „kisakoor“ orkestri vastas rõdult oli kõrvulukustav. Publiku püstijalaaplausid ja braavohüüded ei tahtnud kuidagi lõppeda – see oli südamest tulnud tänuavaldus Neeme Järvile, kes hoolib sügavalt eesti muusikast ja muusikutest ja mis eriti oluline – mõtleb ka meie järelkasvu peale. Kuigi Järvi Akadeemia meistrikursustele joostakse tormi kogu maailmast, on konkursi läbinute seas alati ka eestlasi. Võib-olla on siin mängus väikest viisi ka „onupojapoliitika“ – eks seda näita tulevik, kas väljavalitud õigustavad end. Sel aastal sai Pärnust tuule tiibadesse 15- aastane dirigent Kasper-Joel Nõgene.
Lõpuks püüan sõnadesse panna suure üllataja Kristjan Järvi esinemist. Kristjan oli oma orkestriga nagu külaline teisest reaalsusest. Põhiliselt Kristjani enda loomingust koosnev kava oli nagu müstiline rituaal, kus muusikud püüdsid ühendust saada kosmilise kõiksusega. Kristjan ise oli nagu väge täis šamaan, kes aitas publikul lovesse langeda. Tema Baltic Sea Philharmonic oli Kristjaniga samal lainel ja osales selles vägevas rituaalis suure mõnuga. Kristjan dirigeerib ka Birgitta Festivalil – on ju temagi selleaastane juubilar!
Sirje Vihma-Normet ajalehele EESTI ELU/Estonian Life
