Kui Paavo 5-aastane tütar Ingrid mängis klaveril „Oodi rõõmule” Beethoveni 9. sümfoonia lõpukoorist, märkasin nii mõnegi kuulaja silmis liigutuspisaraid. Kontsert lõppes Leopold Mozarti Lastesümfooniaga, kus soleerisid Paavo lapsed Ingrid ja Lea Järvi ning Maarika lapsed Adele ja August Alric. Orkestrit dirigeeris Neeme Järvi vanema venna Vallo lapselaps Madis Järvi.
Kui klaveripedagoog ja noodikogumike koostaja Aino Merila küsis Neeme ja Lilian Järvi tütrelt Maarikalt, kas te hakkate oma lastele juba nii varakult muusikat õpetama, siis sai ta vastuseks, et alustada tuleb hiljemalt 3aastaselt.
Järvide lapsed on tegelikult muusikahelide keskel juba sündimisest saadik, sest muusikutest lapsevanemad harjutavad oma pilli ju kodus. Sellest kõigest polekski mõtet nii pikalt vesta, kui Järvide muusikutedünastial ei oleks nii suurt mõju ja tagasisidet kogu Eesti muusikaelule.
Seekordne Järvi Suvefestival tundub olevat Paavo Järvi ja ta sõprade-sugulaste sünnipäevakingitus maestro Neeme Järvile. Maestro ilmutas end korraks ka oma austajatele, tervitades väikese sõnavõtuga festivalist osavõtjaid. Avakontserti ennast dirigeeris festivali kunstiline juht Paavo Järvi. Maestro oli ka kontserdile eelnenud näituse avamisel, kus Eesti Rahvusraamatukogu eksponeeris Järviga seotud arhiivimaterjale. Samas õnnitleti ka Neeme Järvi põlvkonnakaaslasi Vardo Rumessenit ja Toomas Velmetit nende 70. a juubeli puhul. Neeme Järvi käe all on Vardo Rumessen esiettekandena Eestis esitanud Eduard Tubina Kontsertiino, mille tõi maailmaesiettekandes publiku ette Käbi Laretei Rootsis. Toomas Velmet soleeris Arvo Pärdi tšellokontserdi Pro et contra maailmaesiettekandel, kuigi kontsert on pühendatud hoopis M. Rostropovitšile. Velmetki mängis Neeme Järvi taktikepi all. See kõik toimus enne „suurt generaalpausi” ehk Järvi nime väljalülitamist eesti kultuurielust pärast maestro emigreerumist Läände.
See „generaalpaus” kehtis vaid endises N.Liidu kultuuriruumis. Aplausitormid, millest kaudne kaja jõudis ka Eestisse, tuli Järvil vastu võtta sealpool „raudset eesriiet”. Selle uskumatu tähelennu täiest ulatusest ja tähendusest saime teada alles siis, kui Urmas Ott intervjueeris maestro Järvit oma ETV-sarja „Carte blanche” jaoks ja Sirje Endre kirjastus üllitas raamatu „Maestro”.
Varsti tulid Eestisse esinema ka Neeme pojad Paavo ja Kristjan. Ühes esimestest intervjuudest Eestis rääkis Paavo Järvi kui raske on endale OMA nime teha, kui isa on nii kuulus dirigent. Maailm on ju täis kuulsate papade poegi, kes kõik tahavad karjääri teha. Suhteliselt vähe on neid, kes meeletus konkurentsis areenile jääda suudavad. Mõnes mõttes on isegi lihtsam alustada „puhta lehena”. Paavo on tänaseks suutnud endale OMA nime ja rahvusvaheliselt hinnatud renomee kujundada. Juba ainult see on näitaja, et ta on Euroopa ühe tipporkestri – Orchestre de Paris – peadirigent.
Ilmselt kõige paremini suudavad kolme Järvi-nimelise tippdirigendi olemasolu hinnata eesti heliloojad. Eduard Tubina ja Arvo Pärdi heliloojanimed said rahvusvahelise tuule tiibadesse suuresti tänu Neeme Järvile. Paavo Järvi on plaadistanud kõik Lepo Sumera sümfooniad ja dirigeerinud nii Erkki-Sven Tüüri kui Helena Tulve loomingut. Kristjan Järvigi huviorbiidis on eesti muusika. Kui lisada Neeme Järvi poolt plaadistatud Rudolf Tobiase oratoorium „Joonase lähetamine” ning plaadid teiste eesti heliloojate loominguga nagu Heino Eller, Kaljo Raid, Eino Tamberg, Jaan Rääts jne, siis tekib tahes-tahtmata küsimus, kuidas see kõik võimalik on olnud. Teades klassikalise muusikaelu konservatiivsust ja uute nimede kavva võtmise riskantsust, tundub et muusikaprodutsendid on usaldanud Neeme Järvi vaistu ja maailma muusikaliteratuuri sügavuti tundmist. Ja nad ei ole pidanud pettuma – Neeme Järvi on maailmale tutvustanud unustusse vajunud nimede kõrval ka pisikestes muusikakultuurides peituvaid šedöövreid. Eesti on siin hea näide sellest, kui võimas rahvuslik muusikapärand ühel väikesel rahval olla võib. Kõige toredam on, et see heliloominguline allikas muudkui voolab ja sädeleb, kuivamise märke pole kusagilt märgata. Seda tõestas ka seekordne Järvi Suvefestival, kus kõlas Eesti esiettekandes 18-aastase helilooja Jonas Tarmi teos „Las Ruinas Circulares” Järvide-pere muusikute suurepärases esituses. Lugupidavat suhtumist eesti oma heliloomingu vastu näitab seegi, et seekordsel festivalil oli Helena Tulvelt palutud kirjutada uudisteos fagotile ja keelpillikvartetile. Soleeris Martin Kuuskmann, kellele on pühendatud ka Eino Tambergi viimaseks jäänud teos „Kutse tantsule” soolofagotile.
Paavo Järvi on kutsunud Pärnusse meie muusikute koorekihi – lauljad Aile Asszonyi, Anneli Peebo, Elizabeth Paavel, pianistid Kalle ja Kristjan Randalu, Vardo Rumessen, viiuldajad Triin Ruubel, Mari-Liis Päkk, Tatjana Berman, Andres Kaljuste, tšellistid Indrek Leivategija, Andreas Lend ja paljud teised. Järvi-nimeliste muusikute kokkulugemine läheb raskeks. Loodetavasti nad ei solvu, kui viin nad kõik ühe nimetaja alla – Järvide muusikutedünastia. Mõtlesin, kas oleks võimalik festivali suunas mõnigi kriitikanool teele saata, aga ei leidnud paraku midagi. Ainuke pettumushetk oli siis, kui teadustaja ütles, et muusiku haigestumise tõttu ei tule ettekandele jaapani helilooja Toru Takemitsu teos „Entre-Temps” oboele ja keelpillikvartetile. Seda nii oboemängija Kalev Kuljuse kui põneva heliteose enda pärast.
Kui festival jätkub nii kõrgete tuuridega, siis võib vaid aimata, mis toimub lõppkontserdil 2. augustil, kus maestro Neeme Järvile teevad muusikalise juubelikummarduse Järvi dirigentide meistrikursustel osalenud dirigendid ja Üle-eestiline Noorte Sümfooniaorkester. Kavalehelt on lugeda, et orkestri ette on lubanud astuda ka juubilarist maestro Neeme Järvi ise. Samal kontserdil esitab teinegi juubilar Vardo Rumessen Eduard Tubina Kontsertiino. Tubin on kohal ka Tubina Ühingu poolt välja antud nootide kaudu. Neeme Järvi juubeliks said kaante vahele Tubina kaks esimest sümfooniat – see on 33 köitelise Tubina kogutud teoste rivis juba seitsmes köide.
Sirje Vihma-Normet
