Pärnu kontserdimajas avas festivali 16. juulil Arvo Pärdi üks tuntumaid orkestriteoseid „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“. Traditsiooniliselt on avakontserti alati juhatanud maestro Neeme Järvi, sedapuhku tuli Järvi Akadeemia sümfooniaorkestri ees seista Paavo Järvil. Loodetavasti naaseb Neeme Järvi dirigendipulti sügisel Estonia kontserdisaalis. Festivali-fännid märkasid kohe ka seda, et Paavo Järvi Festivaliorkestril on uus kontsertmeister – Uus-Meremaal sündinud noor viiuldaja Benjamin Baker. Endine kontsertmeister Florian Donderer esineb detsembris Tallinnas koos oma Trioga.
Festivalil oli neli esiettekannet – Elis Halliku „Oriri“, Alisson Kruusmaa „Valse lente“ ning Eesti esiettekandes Riho-Esko Maimetsa „Kõik inglid taeva valguses“ ja Erkki-Sven Tüüri Oboekontsert. Minul õnnestus käia kuulamas 19. juuli kontserti, kus kõlasid Arvo Pärdi „La Sindone“ ja „Silhouette“ ning Tüüri Oboekontsert ja Stravinski süit balletist „Tulilind“. Esitajaks Eesti Festivaliorkester Paavo Järvi juhatusel.
Pärdi „La Sindone“ (Surilina) on inspireeritud Lääne kultuuri suurimast religioossest müsteeriumist – Kristuse ülestõusmisest. Pealkiri viitab Torino katedraalis hoitavale surilinale, millele on seletamatul viisil tekkinud ristilöödud mehe näo ja keha kujutus. Arvatakse, et sellesse surilinasse oli mässitud Kristuse surnukeha. Üheosaline Pärdi orkestriteos on kui muusikaline mõtisklus selle religioosse müsteeriumi üle. Teose lõpus pidas Paavo Järvi välja hiigelpika pausi, lastes publikul vaikuses kõigele tagasi mõelda – pausid on Pärdil alati üliolulised.
Muusikaliste karakterite intensiivsus ja virtuooslikkus (topeltnoodid!) jõuab haripunkti enne kadentsi – just kadentsis tuli kirkalt esile Kalev Kuljuse tõlgenduslik geniaalsus, kus ta suutis eelnevale luua tasakaalustavaid lüürilisi helimaalinguid.
Pärdi „Surilinale“ (La Sindone) järgnenud Tüüri Oboekontsert „Kõrbetuul“ (solist Kalev Kuljus) ei lasknud mõtetel Lähis-Ida kliimavööndist naasta. Kõrbetuule poolt vormitud liivaluiteid ja eriskummalisi „skulptuurseid objekte“ kõlab vastu Tüüri teose igast fraasist. See teos on rohkem kontsert-sümfoonia kui oboekontsert – oma äärmise läbikomponeerituse tõttu teeb see esituse oboesolistile väga keeruliseks. Kalev Kuljus ei jäänud aga milleski helilooja mõttelennule alla. Muusikaliste karakterite intensiivsus ja virtuooslikkus (topeltnoodid!) jõuab haripunkti enne kadentsi – just kadentsis tuli kirkalt esile Kalev Kuljuse tõlgenduslik geniaalsus, kus ta suutis eelnevale luua tasakaalustavaid lüürilisi helimaalinguid. Aplausitorm ei tahtnud lõppeda ja nii tuli Kalev Kuljusel mängida lisapala – selleks oli Bachi Adagio. Seegi esitus viis publiku pöördesse – niisugusel tasemel oboemängu kuuleb tõesti väga harva. Braavo!
Pärast vaheaega viidi meid mõtetes Pariisi. Pärdi „Silhouette“ (Siluett) on inspireeritud Eiffeli tornist ning pühendatud Paavo Järvile ja Pariisi sümfooniaorkestrile. Esiettekanne võeti Pariisis vastu suurte kiiduavaldustega. Tsiteerime Pärti: „Helilooja vaatepunktist võib Eiffeli tornis näha palju asju, mida võiks võrrelda muusikalise struktuuriga – ehituselemendid ja nende ühendused, konstruktsiooni läbipaistvus ja palju muudki. Staatika, mis on tähtis aspekt arhitektuuris, on ka muusikateose vormi ülesehituses tähtis teema.“ Minule isiklikult tõi Pärdi muusika vaimusilmas ette Eiffeli torni kogu oma suurejoonelisuses – kuni torni-võrestikust läbi puhuvate tuuleiilide ja metallkolaka metalsete helideni välja. Pärdi teosele järgnev Stravinski „Tulilind“ oli väga hea valik. Just Pariisis sai Stravinski ballett „Tulilind“ triumfi osaliseks, mille muusika alusel kirjutas helilooja hiljem oma ülipopulaarse orkestrisüidi. Tore on siinkohal meenutada, et esimest korda kõlas „Tulilind“ Eestis enne Teist maailmasõda Igor Stravinski enda juhatusel.
