Johanna Pätsi (1890-1977) kui naise ja ema eriline haare, pühendumus perekonnale, kodule, Eestile ja eestlusele väärivad imetlust. Tema tütrepoeg Tõnu Jürvetson räägib oma vanaemast suure soojusega. Olles erialalt matemaatikaõpetaja, leidis J. Päts aega lülituda ühiskondlik-poliitilisse tegevusse ja oli üks tuntumaid naistegelasi Eesti ajaloos. 1965. a Torontos peetud kõnes jagas Johanna Päts oma elu kolme järku: „Esimesed 25 aastat möödusid lapsepõlves ja rõõmsas ning teotahtelises nooruses /…/ Järgmised 25 aastat täitusid elukogemustest küpsenud tegevustega oma kodus perenaisena ja emana ning väljaspool poliitilisel ja kultuurilisel tööpõllul. Viimased 25 aastat langevad meie rahva saatusraskesse ajajärku /…/ Pr Päts loetleb seejärel eestlastele osaks saanud kannatusi alates 1940. aastast. Aga sellest räägivad väga selgelt ka tema päevikuread. Ehkki tegemist oleks nagu napisõnalise kroonikaga, õhkub sealt järjest kasvavat pinget, traagikat, muret ja valu, mis kulmineerub kodumaalt põgenemisega.
Kui Johanna Päts rõhutas sageli, et naine on kodu süda, siis sellest räägivad kõnekalt ka tema päevikumärkmed. Tal tuli end jagada Lagedi talu ja Virumaal asunud Tammiku mõisa vahel. Mõistes kodumaalt põgenemise möödapääsmatust, valdas pr Pätsi sügav kurbus. Ta kirjutab: „Paguluses viibisid tihti mu mõtted mitte linnakodus, vaid maal oma talus koos igatsuste ja mälestustega, mida ei suuda miski kustutada /…/ Ikka igatseme oma lihtsa Eesti kodutalu järele.”
Sellest igatsusest ja valust hoolimata, lülitus Johanna Päts ka paguluses aktiivselt ühiskondlikku ellu. Ta märkas, kus vajati abi ja toetust. Tema eestvõttel õpetati Geislingeni põgenikelaagris eesti noortele käsitööd. Rootsi siirdudes kutsus ta üles abistama Saksamaa laagrites viibivaid eesti lapsi, mis leidis head vastukaja. Emigreerunud 1951. a Kanadasse, sai temast Balti Rahvaste Naiste Nõukogu president. Ajakirja „Triinu” 10. a juubeli puhul peetud kõnes rõhutas pr Päts, et ka paguluses on naised püüdnud leida kõlapinda ja poolehoidu võõras ühiskonnas, tutvustades meie rahva valusaid probleeme oma asukohamaa elanikele. Tema südamel oli alati eesti keele saatus ja ta kutsus emasid õpetama oma lastele eesti keelt.
Ehkki J. Pätsi mälestustekogumik keskendub rohkem perekondlikule ja isiklikule, peegeldub sellest kogu meie rahva saatus, kirjutab A. Velliste.
Olgu Johanna Päts – eesti ema ja naine – meile eeskujuks.
Elle Puusaag
