Ootasin etendust suure põnevusega – kuidas kõnetab meid lugu, mis toimus ajal, kui Eestis valmistuti esimeseks laulupeoks. Eestlased elasid tollal veel peaaegu puutumatu looduse keskel. Ajaliselt oleks selle ooperi lavale toomine sobitunud rohkem meie fosforiidisõja aegadesse. Siis olnuks lavastus olnud meile hoiatav ja meie võitlust igati toetav. Ooper maalib ju vapustava selgusega 1850. a kaevanduslaagri tegevuse tulemusel toimunud looduse hävingu mastaapsust. Samas on ,,tants kuldvasika ümber“ ikka meelierutav teema, mis on igas ajas ning igas maailmanurgas mõistetav.
Esimestest taktidest oli selge, et lavastaja Cura lahkab hoopis väljarändega kaasnevaid psühholoogilisi probleeme – kuidas saada hakkama kaugel oma juurtest ja lähedastest inimestest. ,,Etenduse mootoriks on nostalgia, mis valdab neid mehi, kes kodust kaugel rasket tööd rügavad teha,“ ütles Cura. ,,Puccini mõistab seda kõripitsitavat eksistentsiaalset üksindust, millest aitab võitu saada pudel, naine ja kaardimäng.“
Cura on lavastajana suutnud tegelaste psühholoogia veenvalt ,,lahti muukida“ ja pinget kuni traagilise kulminatsioonini kõrgel hoida. Publik lausa ohkas kergendatult, kui Minnie – nagu deus ex machina – olukorra õnneliku lõpuni viis ja oma armastatu surmast päästis.
Puccini ooperi maailmaesiettekanne toimus 1910. aastal New Yorgi Metropolitan Operas. Ameerika heliloojad ammutasid sealt nii muusikalisi kui dramaturgilisi ideid. Seda ooperit on isegi ,,muusikali isaks“ nimetatud. Ka Hollywoodi heliloojad on Puccinilt ideid saanud ja seetõttu kõlavad mõned muusikamotiivid kuidagi liigagi tuttavlikult.
Estonia on saanud endale tõelise kassahiti, kuhu pileteid on pea võimatu saada.
Sirje Vihma-Normet
