Minuvanusel inimesel pole enam kedagi tuttavaid järel, ei sõpru ega vaenlasi. Oleme siin Kataga omapead nigu kaks unti metsas, lapsed kaugel. Sõber Kusta on nii äbarikuks jäänd, et ei võta enam telehvonigi vasta, Viiu samasugune. Poleks Ärmanist poissi, ei saakski neile äid pühi soovida. Aga soovida tuleb, sest jõulusõim seisab tähtede valgel ja karjased on õitsil. See teadmine jusku sunnib ja kohustab.
Arutasime Kataga kahekesi seda jõulumenüid vai kuda nad seda söömalauda peenemalt kutsuvad. Verivorstist ja vennaihust ei peagi suulagi enam lugu. Mõtlesime, et ei tea, kas teeks pühade laubaks suurema laari rupskisuppi, et oleks mitu päeva järjest võtta, vai ajame akklihasoustiga läbi. Magustoiduks on meil seda vana eestiaegset armastust. Sellel on see ea omadus, et pruugi palju tahad, ikke ta otsa ei saa, vata et kasvab veel kahanemise asemel. Nüid rikkamatel inimestel on ersatsarmastus, see on kiire kaduma. Siis on ea, kui vihkamine nigu varnast võtta. Eks ta ole ükskõik, kuda sa oma jõulurõemu kätte saad.
Jõudis see jõulusõim ikke meie peresse kah täies iilguses. Ärman tuli, hinternetist välja trükitud leheke näpus, ja küsis, kas ma kedagi Elaniku-nimelist tunnen. No võibolla kunagi tuntsin, aga ei mäleta enam. Ärman pistis mulle papri pihku ja ütles, et aga sel Elanikul on laps, kes sind ästi tunneb, kuigi paistab, et vahel ajab sind kellegagi segi ja nimetab teist nime.
Kaesin ja lugesin – no jõulusõim missugune! Aga terane laps on sel Elanikul. Nime tal ei ole, nii et veel ristimata, aga lugemine ja kirjutamine juba selge. Sõimamine kah. Ega nii noorelt lapselt saa nõuda, et ta sõime ja sõimu vahel oskaks vahet teha. Kasvab veel paar aastat, õpib mõtlema kah ja ükskord valitasse juhtivale kohale. Kui mitte riigivanemaks, siis vallavanemaks kindlasti.
Ärman näitas mulle teist sõnumit veel ühelt Ommukumaa targalt. See oli kirjutatud inglise keeli ja Ärman pani ta mulle matsikeelde ümber. Seal oli soovitus, et kui ma august välja tahan saada, siis jätku kaevamine järgi. No mina pole kuskil kaevamas ega kaebamas käind, aga kui ma tõeste olen kudagi augu põhja sattund, siis mina sealt välja ronima ei akka. Mis mul seal viga on? Keeran end külili ja ootan, kuni muld peale aetasse. Kui nii suur ulk äid inimesi ootab, labidas vartpidi pihus, et saaks aga kühveldama akata, kuda ma siis tohin neile seda jõulurõemu keelata!
Paar asja said mulle selgeks. Isegi jõulude aegu ei lähe kõik sõnad välja keiser Augustusest, mõned lähvad südame mustusest. Ja seda laulusalmi, kus üteldasse „et tulge, oh lapsed”, saab kah kahtepidi mõista. On igaühe oma asi, kas ta kummardab jõululast vai Elaniku last. Üks sipleb sõimes, teine püherdab sõimus. Minu poolt äid pühi ja palju jõulurõemu kõigile!
Kargu Karla
