Üks kontsertidest toimus uhkes Frankfurti (Main) Vanas Ooperis. Kavas olid Ludwig van Beethoveni (1770-1827) „Kontsert viiulile ja orkestrile D-Duur oopus 61, pärast vaheaega kõlas Franz Schuberti (1797-1828) sümfoonia number 4 C-Moll, D 417 („Traagiline“), mille helilooja komponeeeris, olles vaid 19-aastane, samas oli see juba tema neljas sümfoonia.
Hinge kosutav kontserdielamus
Kõik, nii dirigent, solist kui ka orkester olid sel õhtul täielikus tippvormis. Hea akustikaga saalis sai publik, kus istus ka euro-linna koorekiht, mh Saksamaa liidupanga endine president Jens Weidmann, kuulata helide harmooniat, mis puudutas sügavalt hinge. Tundus uskumatuna, et midagi nii täiuslikku ja võluvat on võimalik luua.
Samas ongi Paavo Järvi just tuntud sellest, et tema tõlgitsused heliloomingust on värselt ainulaadsed, see muudab kontserdi kuulamise muidugi veelgi põnevamaks.
Beethoveni viiulikontsert toob esile inimese sisemise intiimdraama. Hansalinna muusikakollektiiv oskas juba helitöö sissejuhatuse oma juhi taktikepi all särama panna. Kui Janine Jansen alustas oma soolopartiid, siis polnud tema esituses midagi mehaanilist, hollandlanna käsitles viiulit rafineeritult, tema muusikaline kirg leegitses esimestest nootidest kuni viimase helini, solist jagas oma andumust nii orkestri kui publikuga. Janseni, maestro ja orkestri meisterlik koostöö tuli eriliselt esile hetkedel, kui viiuldaja kasutas ära ruumi, mille dirigent ja filharmoonikud temale jätsid. Muusikasõbrad tänasid tormilise aplausiga. Janine Jansen omakorda võlus lisapalana saali Johann Sebastian Bachi (1685-1750) sonaadi nr. 3 C-Duur BWV 1005 – Largo helid.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
