Oluline tsitaat lepingust, mida iga koolilaps peaks, peaaegu sajand hiljem, teadma.
Venemaa tunnustas Tartu rahuga Eesti iseseisvust igavesest ajast igavesti de jure, seega kõikide seaduste järgi, tunnistades „ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust” nii „loobudes igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta”. Lisaks oli konkreetselt juhitud tähelepanu rahvusvahelistele lepingutele, mille põhjal Tartu rahu lepingu tähendatud mõttes „edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad“.
Seega tühistati 1721. aasta Uusikaupunki rahu tingimused, mille järgi eesti rahvas oli pea kakssada aastat pidanud elama tsaaririigi alamatena, kogu kaasneva venestamise, kultuuri ja keele ohustamisega. Relvadega välja võideldud vabadus oli kaua tulema, ilmasõjata poleks see ehk juhtunud. Ajalugu aga ei tohi „mis-oleks-saanud-kui” (mida tuntakse kui What-if history) lähenemisest vaadata, kuigi mõni, eriti briti sõjaajaloolased Andrew Roberts ja Antony Beevor, on paeluvalt nö alternatiivse ajaloo nime all seda ulmelendu käsitlenud.
Ent eesti rahva ajalooga arvestades, ei tohiks tänapäeval jälgida selliseid kõrvalepõikeid, fantaasiasse sukeldumist. Kuna Tartu rahu määras ning peaks ikkagi määrama Eesti suveräänsust ja rippumatust, 1920. a. kinnitatud riigipiire. Venemaa seisukoht Tartu rahu eirates on de jure vale. Ja alatu.
Hoolimata suurriikide (Inglismaa olulisemana) keelust läbirääkimisi pidada; ka naaberriikide kõhklevast hoiakust, mööda neist minnes Tartu rahu saavutus oli seaduste, tavade järgi käitudes nii sõjaseisukorra lõpetamine kui Eesti riigi tunnustamine. Diplomaatia, rahulepingud, Venemaale ja Jaapanile vaatamata, on põhjusega olemas.
Tõnu Naelapea, Toronto