Hullem neist tegureist on see, et invasiooni nimetati juhtima kindral Aleksandr Dvornikov. Kelle taust on võigas. On teada ta julmusest Süüria kodusõjas. Kus nimetati teda lihunikuks, kuna talle ei läinud korda, keda ta pommitas. Miks seal venelased on osalemas, pommitades jälle elamuid, mitte sõjalisi objekte, on mõistatuseks. Ent kuna keegi mujalt pole vahele astunud, siis ju andis see julgust Ukrainat rünnata. Just nagu pärast Krimmi annekteerimist olid vaid hädised Euroopa Liidu sanktsioonid Venemaa vastu, mis tulemusi ei toonud. Ega praegusedki palju muuda. Venelane tunneb ainult malka ja nuuti, mitte rusika vibutamist.
Venemaal vohab võltsinformatsiooni levitamine. Väidetakse, et eraisikuid pole pommitatud. Ajakirjanduses on aga fotodelt selgelt näha, kuidas korterimajad on rusudes. Ei aita sildid ka varjendite juures ega sünnitushaiglate katustele värvitud suur punane rist.
Selles kontekstis meenub 1944.a. septembris laatsaretlaeva Moero pommitamine. Hukkus 2 700 inimest. Oli selgelt märgitud, et pole sõjalaev, pardal haavatud ja põgenikud. Ka siis väitis Kreml, isegi kui oli kinnitust, et...
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
