Eesti riik tagab meie rahvuse, keele ja kultuuri läbi aja. Välismaal tajume seda eredalt, sest tõsiseks väljakutseks on võõrkultuuride massiivne sulatuspott. Eestlaseks olemine võõrsil ei ole olnud kerge. Ikka veel küsime, kas oskame võõrsil identiteeti väga selgepiiriliselt defineerida. Vaatame kodumaa poole, et kogeda seda, mis määrab meie kultuuriliste püüete suunda, mis selgesti aitab eestlaste rahvusliku identiteedi kestvust.
Viimaste aastate jooksul on eestlastele võõrsil tekitanud tõsist meelehärmi lõhestava poliitika kasv kodumaal. Solvanguid ja ähvardusi edastatakse bravuurse järelemõtlematusega. Sellises polariseeruvas olukorras leiame julgust heita kõrvalseisja pilgu ja pakkuda oma tähelepanekuid.
Silmanähtav on meile eestlaste hingesuurus, milles õiglus on ülitähtis osa eestlaste südame sügavusest. Oleme veendunud, et eestlased on põhiliselt tolerantsed, et tänu mh. sallivusele on Eesti saavutanud nii palju. Oleme veendunud, et inimeste ühiskonnast väljatõrjumine pidurdab edasiminekut.
Eesti on vaba ja demokraatliku riigina kaitsnud inimeste õigusi väljendada oma vaateid kõikides teda puudutavates küsimustes: õigus mõtte-, südametunnistusele, õigus kaitsele füüsiliste ja vaimsete kahjustuste, ülekohtu või kuritarvituse, julma kohtlemise eest. Vähemusrahvusesse, usulisse või keelelisse vähemusse kuuluvatel isikutel on õigus Eestis saada osa oma kultuurist.
Hiljuti on ilmunud meedias katsed samastada sallivus mittesallivusega, et need, kes on tolerantsed, on ise ebatolerantsed. Selline mõistete ignorantne moonutamine on isegi putinlik.
Välismaal loodame ja soovime, et Eesti valitsus ja poliitika juhtkond juhinduvad Eesti tulevikus mitte lõhestavast vastasseisust ega hetkeseisu poliitikast. Demokraatlik rahvusriigi idee ja teineteise mõistmine peaks koos jääma eestlaste ühiskonna põhialusteks.
Laas Leivat, Toronto
