Luuletajad, kunstnikud, heliloojad ja mitte-erapooletud ajaloolased on müüti elavana hoidnud. See pole tingimata halb asi – sõda on õudus, ei saa aru, miks tänapäevani relvadega süütute elu võetakse. Ning oht võimalikult Kolmandaks maailmasõjaks on olemas tänaseni – kuigi ÜRO ja paljud inimlikud poliitikud on palju teinud, et vähemalt vaatamata immigratsioonist/paguluse tegevusest on olukord siiski mitmeti stabiilsuse poole.
Kui arvestame, et Esimese maailmasõja taga olid mitte ainult nii Saksamaa kui Venemaa ekspansiooni huvid – seda nii Lähis-Idas, Türgis kui ka endiste tsaaririigialade himustamine, siis mis ime, et inimkond ei soovi seda sõda unustada. Imperialistlike suurriikide vastuolud, võitlus turgude ja tooraineallikate, ressursside valitsemiseks, lisaks mõjupiirkondi soovides luua samas kui maailmaturul loodeti kanda kinnitada, siis kõik need jälkused, ebainimlikud võitlused, mida ajaloolased on kirjeldanud just Euroopas, kultuurriikides, ei tohiks kunagi korduda. Mürkgaasi tarvitamine, poristes lahinguväljades liikudes kord mõni meeter edasi, siis tagasi, kinnitavad õigustatult, miks 100 aasta eest vaherahuga 4 aastat kestnud sõda on saanud oma ajalooliselt õudse maine.
Tuleb tervitada, et organisatsioonid nagu Kanada Leegion peavad ikka seda päeva meeles, mooniõite müügiga. Kurvastab ka, et igal aastal saab lehest lugeda, kuidas keegi on poest varastanud annetustekarbi, mis mooniõite müügist on saadud. Häbematusel pole piire. Õnneks koolides võetakse ikka tähtpäeva tõsiselt ning noortel on teada, mida Esimese maailmasõja lõppemise aastapäev tähendab. Kui ka meie meeleski peaks.
Tõnu Naelapea, Toronto