Patsiendid ootavad pikemat aega, et saada vajalikku operatsiooni. See aga, kui olukord pole elukardetav - nagu silmakae eemaldamine või puusa, põlve krõmpsluu asendamine kunstliku materjaliga, võib neid protseduure isegi määratud ajast edasi lükata, kui haiglas puudub taastumiseks voodikohti. Ent ütelge inimesele, kes näeb vaid läbi vine, kelle iga samm on agooniaks, et tuleb veel oodata.
Demograafia on mitmeti selle taga. Vananev ühiskond ei erine sugugi muust maailmast, igal elul on lõpp, igal puul murduvad oksad, iga katus vajab parandamist. Ent miskipärast heaoluriikides, ka Kanadas, on just tervishoid valusaks teemaks, andestage sõnamängu. Kuna tasemel ravi ning haiguste ennetamine on ju kallis. Haridus samuti, iga inimene pole loodud ajukirurgiks. Ning nemad jäävadki haiglatesse, kus loodetavasti avaneb sellistele operatsioonidest abi saaanud patsientidele voodikohti.
Jah, kliinikud lähevad maksma palju raha, vasakpoolsed juba nimetavad valesti nende olemasolu kui kahe-astmelise tervishoiusüsteemi sündi. Ekslikult aga. Provints majandab täielikult nii arste, hooneid kui ka kõike, mida nende operatsioonide läbi viimiseks on tarvis. On küll teada inimestest, kelle rahakott on kannatanud lõunanaabri väga kalli - kui puudub tervishoiukindlustus - spetsialistide abi saamisest, kuna ei soovinud oodata. Tõesti, miks mitte, kui elukvaliteet kannatab kas vaegnägemise või valusa liikumise tõttu. Sest eluohus inimesi suudetakse ikka haiglates vastu võtta.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
