Või seda, et dollaripoed on täis Hiinas valmistatud kaupa. Mida nö higivabrikutes äärmiselt viletsates tingimustes toodavad Hiina vaesed, kelle elustandard aastal 2018 on tõepoolest kurb. Lääs aina ostab – kuna kapitalism on ehitatud hinnastruktuurile. Mis sest, et kvaliteet lonkab. Vähemalt ei pea maksma kauba eest sellised hindu, mida tasemel vabrikus, tasemel palgaga, pensionide, hüvistega ametiühinguteliikmed on valmistanud. Peking pole sellistest asjadest huvitatud.
Või seda, et Hiinas valmistatakse luksuskaupade – ridikülide, käekellade jne – koopiaid, mis siis New Yorgi tänavatele jõuavad. Tavakodanik saab siis kahtlase Kate Spade käekoti või ersats Rolexi ajanäitajaga uhkustada. Originaalihind on hirmkallis, kunstlikult nii, aga see kuidagi ei õigusta ei võltskauba valmistamist ega siinset ostmist. Kuid ostetakse, süütundeta. Ja Hiina rikkurid rõõmustavad. Teatavasti läheb kaubamargipiraatlus maksma miljardeid igal aastal.
Kuid on ka neid, kes arvavad, et Hiinaga tuleb, vaatamata totalitaarse, ikka terrori kaudu valitsetud poliitilisele süsteemile, suhteid arendada. Eesti üks...
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
