Selline on põhjamaa inimese jõulueelne argipäev. Jõuludega seostub palju erinevaid mõisteid, mis muudavad selle aja eriliseks ja oodatuks. Tekib jõuluootus ja –ärevus, seletamatu kihk südames ja hinges. Koolides ja paljudes töökohtades algab jõuluvaheaeg. Kauplused löövad kihama mitmesugused jõuluostud. Sõprade ja tuttavatega vahetatakse jõuluõnnesoove. Langeb jõululumi, tuppa tuuakse jõulukuusk, koos jõulukinkide, -küünalde ja -vorstidega kaasneb jõulurõõm. Ja muidugi ilmub jõuluvana, mitte ainult lastele, vaid ka täiskasvanuile, kes naudivad ainulaadset võimalust end taas lapsena tunda.
Isesugune ja eriline on ka jõulujumalateenistus. Habisevas küünlavalguses kuulutatakse, et täna on Taaveti linnas Õnnistegija sündinud. Karjastele väljal olid pimeduses ainsaks valguseks õitsituled, kuid neile anti käsk minna ja täht näitas neile teed. Kas me mitte sellesama tähe särast ei leia ühisnimetaja, mis kõiki eelnevaid jõuludega seostuvaid mõisteid ühendab? See oli jõuluvalgus, mis helendas ja näitas teed. Seda tähte jälgides oli võimatu eksida.
Me kõik armastame valgust ja tervitame rõõmuga igat saabuvat hommikut. Ja ometi on jõuluvalguse sära kuidagi teistsugune. Ehk seepärast, et see on ainus valgus, mis ei kuma meile väljaspoolt, vaid tungib esile meist enestest. Südamest tulev valgus peegeldub silmades ja annab kogu jõulumeeleolule erilise läike. Jõulurõõm hoiab silmade ees kauget tähte ega lase eksida õigelt teelt.
Jõulud mööduvad kiiresti ja loodus asub uuesti tegema oma tuttavaid ringe. Õitsilkäimine on kauge ja kaunis minevikumälestus, millest tänane põlvkond kuigi palju ei teagi. Jõulutähe valgus haihtub, kuid ei kustu päriselt. Kuni ta uuesti särama lööb, püsigem koos ja nautigem vaimuvalgust, mida ammutame kirjatähest.
Rõõmsaid, rahulikke ja õnnistatud jõule, head lugejad!
Eerik Purje
