Värskeim näide on USA Kongressi, saadikutekoja spiikri valimiselt. Ning sellega seoses küll kuritarvitati ideaalset sihikindluse printsiipi. Teame nüüdseks, et Kevin McCarthy on kauaaegse soovi saavutanud. On, nii nagu USA põhikiri ette näeb, juhul kui president, ta asepresident peaksid lahkuma siinsest ilmast, on spiiker inimeseks, kes juhiks riiki.
Saadikutekoda oli kunagi vaba maailma demokraatia lapsekingades oleku ajal õilsuse häll. Ent enam vist mitte. McCarthy pidi murdma mitmeid talle omistatud põhimõtteid, iseloomujooni, et tõusta rahva ette. Kinnitades nii seda murettekitavat teist punkti ülal. Et iga hinna eest saaks pukki. Seda oleme kahjuks palju näinud inimajaloo valusamail hetkil.
Demokraatiat on tänapäeval raske defineerida. Kaua pole ta olnud enamuse tahe. Selle peegli taha peidavad just McCarthy’d ning nende taolised. Ei tule kaugele vaadatagi. Enamus on summutatud, vaikseks tehtud, vähemused domineerivad. Ei ole siin vaja näiteid anda sellest, kuidas näiteks suursaavutus – ning seda ta alul oli – internet lubas igale inimesele sõnaõiguse. Kahjuks kipakile vajunud avalik lava vaid kinnitab rahvatarkust, et kett on vaid ainult nii tugev, kui ta nõrgim lüli.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
