Kui optimistid ütlevad, et paremad päevad on alati ees, siis ESTOde paremad päevad on jäänud minevikku. Nendel globaalsetel üritustel oli vaieldamatult suur tähtsus Eesti okupatsiooni teadvustamiseks väliseestlaste asukohamaadel. Selle taga seisid rahvuslikult meelestatud eestlased, kes olid ise kogenud Nõukogude okupatsiooni õudusi. Enamik II maailmasõja põgenikke lahkus kodumaalt poliitilistel põhjustel. Uutes asukohamaades selgitasid nad oma kogemustele toetudes kommunismi olemust. Nende pärand on aegumatu väärtusega, sest sel oli suur panus Eesti vabanemisel okupatsioonihaardest.
1988. a Melbourne'is toimunud ESTOt võib pidada pöördepunktiks, sest esmakordselt esinesid seal ka kodueestlased. Stockholmis toimunud 1996. a ESTO lõppes Tallinnas ning peo lipp naases sümboolselt Eestisse. Küllap oli juba selleski ESTOde lõpetamise hõngu. Kuid traditsioon jätkus sellest hoolimata. Paljud meist mäletavad 2000. a ESTOt Torontos, kus osales president Lennart Meri. Temale omase sära ja sarmiga muutis ta selle ESTO unustamatuks.
Igal asjal siin ilmas on algus ja lõpp, nii ka ESTOdel. ÜEKN-i end. esimees Jaak Juhansoo ütles 2011. a, et ESTO nime ei reserveerita kellelegi, mis tähendab, et kes tahab, võib selle lipu taas üles tõsta ja ettevõtmist jätkata, kuid ÜEKN luges oma rolli ESTOde korraldamisel lõppenuks juba toona: “… sest me ei taha, et ESTO oleks nagu vihmas susisev jaanituli hommikul kell kolm,” ütles hr Juhansoo.
Ometi on kuidagi kurb jätta ESTOdega lõplikult hüvasti. Aga mine tea – võib-olla süttib ESTO tuli kunagi uuesti heleda leegiga põlema. Las ta siis jääda ajutiselt tuha alla hõõguma.
Elle Puusaag