Subscribe Menu

Juhtkiri – Kes on õige eestlane?


Umbes 40 aastat tagasi kutsus eesti skautluse ikoon Heino Jõe Lembitu lipkonna poiste vanemaid koosolekule, rõhutades, et tuleb arutlusele ülitähtis teema, mis võib muuta lipkonna omapära radikaalselt.
Legendaarne skautmaster Heino selgitas Toronto Peetri kiriku ühiskonna saalis kogunenud hundude ja skautide isadele (jah, millegipärast ainult isad olid kohal), et arutlusel on lipkonna säilimine elujõulisena — kuidas tugevdada poiste ridasid, säilitades poiste kindel tunnetus olla eesti rahvusest.

Üks isa, üldtuntud ja respekteeritud eesti ühiskonnas, avaldas julgelt oma seisukoha küsimuses: ühineda Lembitu lipkonnaga saavad üksnes poisid, kes suudavad vabalt osaleda eesti keele miljöös. Peab valdama sujuvalt eesti keelt, et olla Lembitu peres.

See arvamus tehti nii enesekindlalt, veenvalt ja autoriteetselt, et keegi ei osanud otseselt vastuargumente avaldada. Heino sugereeris, et pole vaja olla absolutist seisukohas. Leiame lahendusi, mis rahuldaks poiste soove ühineda Lembituga, kuid mis ei ‘lahjendaks’ eesti keele tähtsust poiste oma identiteedi hoidmisel. Kompromisse on vaja leida, mis rõhutaks eesti keele tähtsust, aga ei takistaks praktiliselt umbkeelseid noori kaasa lööma ja grupi vitaalsust tulevikus. See probleem oli juba päevakorras ligi kaks põlvkonda minevikus.
Foto: Peeter Põldre (2018)

Dilemma püsib meil tänapäevani. Toronto Eesti Baptisti kirik leidis omale sobiva lahenduse simultaantõlkimisega. Kogudus muretses vastava tehnoloogia ja vabatahtliku koguduse liikme, kes tõlgib kõik eesti keeles toimunu inglise keelde. Kuuldeaparaadid on saadaval igaühele, kes soovib. Nad arvestasid sellega, et valdav osa noortest pärinevad segaabielude perekondadest.

Teised organisatsioonid on valinud lihtsaima tee – suhelda inglise keeles. Isegi üliolulised rahvakoosolekud, kus päevakorras on Toronto Eesti Maja tulevik, toimuvad suuremas osas inglise keeles, ning enamus osalejatest ei leia selles midagi halba.

Samas antropoloogid, sotsioloogid, lingvistid on väitnud, et ‘rahvuskultuur on keel’. Keel on ühiskonna rahvuse liim, mis annab sisu ja ühtsust. Ilma keeleta, nad seletavad, on kultuur tühine. Mäletan isiklikult, kui antropoloogia professor ülikoolis kategooriliselt deklareeris: „Rahvuskultuur on keel!“ Sellest mitmed arusaadavalt järeldavad — isegi kui eesti keele oskus ei tee veel kellestki automaatselt eestlast, on selle puudumine siiski suureks takistuseks ühiskonna kestvusel.

Mitukümmend aastat tagasi võõrsil püstitasime küsimusi, mismoodi on inimene eestlane, mis alusel peame kedagi liikmeks meie ühiskonnas ja keda me oleme valmis eestlaseks pidama? Kuidas teha meie seltskonna ja ühiskonna vastuvõtlikumaks, sõbralikumaks inimestele, kelle eesti keele oskus on puudulik või olematu, aga tahaksid siiralt meie tegevusest osa võtta?

Oleme jõudnud otsusele, et eesti keele oskusest ainuüksi ilmselgelt ei piisa. On küllaltki palju perekondi (vähemalt Toronto ümbruses), kes viimase paarikümne aasta jooksul Kanadasse emigreerunud, valdavad laitmatult eesti keelt, aga on siinsest eesti ühiskonnast eemal.

Teadlane Anu Realo ütleb lihtsalt: „Õige eestlane on see inimene, kes arvab, et ta on eestlane ja ennast eestlaseks peab.“ Aga võibolla peaksime küsimust esitama kaheosalisena: kas keel on tähtsaim kriteerium, et inimest eestlaseks pidada? Kas meie ühiskond võõrsil kaotaks oma ühise identiteedi aluse, kui võtaksime asukohamaa keele omavaheliseks suhtlemiseks? Sellest on räägitud. Mõned saavad meile ette heita, et see kõik on ajast ja arust. Tähtsam oleks käsitleda fakti, et meie ühiskond kahaneb ning mida peaksime ette võtma, et oma elujõulisust säilitada? Arutame veel.

Laas Leivat, Toronto

Read more