Subscribe Menu

Kanada päevik – 100-aastane müsteerium


Nädalapäevade pärast saab sada aastat täis Kanada ehk kuulsamast kummalisest surmaga lõppenud loost. Loost, millele seletust ega lahendust pole tänaseni leitud. 8. juulil 1917 nähti Algonquin Pargi Canoe Lake kallastel viimati kunstnik Tom Thomsoni. Ta surnukeha avastati järvest 16. juulil ja kohe algasid küsimused. Thomson oli hea ujuja, ajal, kui vähesed pargi külastajad seda olid. Ta oli aastaid käinud pargis maalimas, kanuuga oli ta enam kui kodus. Ning kuidas seletada ta oimukohal haava? Ta jala ümber täpsusega mässitud õngenööri? Seda, et ta kopsudes polnud vett, mida uppujal peaaegu alati on?

Nagu tihti juhtub, tähendab surm loovhinge elutöö hindamist teisiti – esiteks majanduslikult, kuna enam juurde ei saa lisada. Teiseks praktiliselt: tagasi vaadates märkavad kriitikud, arvustajad, kunstiarmastajad tegureid, mida varem ehk mitte. Thomsoni surm ja eriti sellega seotud küsimärgid, tähendas pikas perspektiivis seda, et temast sai ehk kuulsaim Kanada kunstnik ja ta taiesed maksavad, kuigi müügile harva jõuavad, miljoneid.
Tom Thomson - foto: Blair Laing / National Archives of Canada (1914)

Thomson oli kuulsa nö seitsme grupi, loodud pärast ta surma, 1920. a., inspiratsiooniks. Ta oli kõikide liikmete sõber või tuttav. Kunstniku enese inspiratsiooniks oli lähis-põhja Ontario, eriti Algonquini park. Tal oli kombeks talvel Torontos, Rosedale'is, maalida ja kevade saabudes, putukaid ja isegi vahel märtsi lobjakat ilma taunides, visandeid luua looduses, millest siis hiljem suuremad maalid sündisid. Ta tööd leiduvad muu hulgas Kanada riiklikus kunstigaleriis, Ontario valitsuse halduses ja muidugi kuulsas McMichael galeriis Kleinburgis. Eravalduses on ta taieseid märksa vähem kui kogudes, mida publik saab näha.

Nagu paljudki loomingulised oli Thomson kummaline kuju. Tagantjärele on mõni arvanud, et ta kannatas bipolaarsuse all. Ta võis olla väga erutatud, eriti looduses tormide ja tuulte keskel, samas aga järgmisel päeval kinnine, sõnaaher ja morn. Ta tormidest, tuultest mõjutatud maalid on kütkestavad, eriti kui varjude, valguse efekte lähemalt uurida. Vaieldamatult lõi ta uue kooli, mida saab kunstis ainult Kanadaga seostada.

Tema kohta on palju kirjutatud. Üks haruldane Kanada autor on Roy MacGregor, kes on juba lapsepõlvest saadik olnud Thomsoni surma müsteeriumi kütkeis, on sellest ohtralt kirjutanud. MacGregor oli nii Macleans'i kui Globe and Maili ajakirjanik. Ta oli ajakirjanikuna musterkanadalane – talvel kirjutas ajalehte/ajakirja hokist, suvel loodusest, eriti kanuuretkist. Autorina on ta raamatuid kirjutanud mõlemast, harrastades neid innuga. Ka lastele on kirjutanud lihtsamaid teoseid. Otsa elust võsas, mälestusteoseid ning ilukirjandust. Ta kirjutab paeluvalt, faktidele põhinedes. Seos Algonquiniga on MacGregoril sünnist saadik – ta emapoolne vanaisa oli pargi peavaht, lapsena ta veetis suved seal (talvel elas Huntsville'is, pargi lähistel) ning tänaseni on tal suvila pargis.

MacGregor on Thomsoni kohta palju kirjutanud – nii ajakirjadele, ajalehtedele, kui ka ehk kunstniku surma kohta kõige autoriteetsema raamatu, 2010. aastal ilmunud Northern light: The enduring mystery of Tom Thomson and the woman who loved him. Alapealkirja saab seletada sellega, et Thomsonil oli vahekord – tänaseni ei tea keegi, kas romantiline või suur sõprus – Winnifred Trainoriga, kes oli muide ka MacGregori hõimlane. Autor mäletab teda lapsepõlvest kuni Trainori surmani 1962. a. Üks teooria kummalise surma seletamiseks on, et Thomson oli Trainorile abieluväliselt lapse teinud, ja perekonna au nõudis kättemaksu. Ent see teooria ei pea paika autori arust. Küll on aga teada, et Trainor jäi vanatüdrukuks ja elu lõpuni põdes leina.

Thomsoni loomingut tänapäeval vaadeldes, kas galeriis või kaunis kunstiraamatus, selle müsteeriumi taustal, sada aastat hiljem on ehk isegi kütkestavam, kui seda minevikku ei teaks. Väga palju sai kalevi alla pühitud, Thomsoni pere lootis, et ei oleks sekeldusi. Väidetavalt sai alul parki maetud kunstniku säilmed koheselt ümber maetud ta perekodu juurde, Leithi surnuaeda, Georgian Bay lähistel.

MacGregor aga tõestab tänapäeva teadustele, eriti kohtuekspertiisile (siin maal forensic science ) põhinedes, et Thomson on siiski parki maetud, saladuskatte all tegutsemine 100 aasta eest oli skandaali vältimiseks. Ajad olid teised, ning kui arvamine, et Trainor tõesti ootas last, oleks avalikustatud, siis Thomsoni maine oleks olnud hävitatud. Ei pere seda soovinud. Ka need, kel majanduslik seos Thomsoni maalide müügiga. Ega riikki – Thomson oli nö Kanada kunstis omapärase firmamärgi loonud, mida sooviti arendada vaid 50-aastases riigis, mis veel identiteeti otsis.

Selle müsteeriumiga jääb kahjuks nii: kas õnnetus või mõrv – isegi vabasurma on arutatud – keegi ei tea, mis täpselt juhtus 100 aastat tagasi kaunil Canoe Lake'il, kus paljud meie skaudid ja gaidid on alustanud kanuuretki üle aastate. MacGregor, kes on veendunud, et Tom Thomson ei surnud loomulikku surma, pole enam kui poole sajandi jooksul leidnud vastust, kelle käsi vastutas.

Huvitunuile soovitan soojalt Northern Light'i lugemist. Need, kel aega vähem või pole kannatust täispikkuses raamatut lugeda, leiavad internetist põhjaliku ülevaate toimunust, mis ülalolevale kahtlemata annab märksa rohkem värvi, kui siin ruumi. Külastage võrgulehte Death on a Painted Lake siit!

Mitte ainult Thomsoni erakordsed maalid, aga ta kummaline surm väärib tänagi meie tähelepanu.

 

Tõnu Naelapea, Toronto

Read more