Alustaks Kuhlbarsi luulekoguga „Kannel ja mõõk“ (1919), mis on pühendatud Vabadussõjale. Hinnates, kuidas võideldi rahvas vabaks. Taasiseseisvumine aga sündis relvata – Laulva revolutsiooni näol. Ning siin on Kuhlbarsi panus suurem. Kes luulet tänapäeval enam loeb; laulame aga ju kõik. Üldtuntuks said luuletaja sõnadele loodud isamaalaulud.
Nimetaks neist vaid kahte – esimest oskab vist iga eestlane peast laulda. „Vanemuine“, üldtuntud rahvaliku lauluna „Kui Kungla rahvas kuldsel a’al“ on lõbus, kaasakiskuv kinnitus meie ajaloost, kuidas läksime laande lauluga, ühistundes rõõmustades. Mida täna, poliitilise kemplemise keskel tunnetame harvemini kui peaks. Kungla on teadagi Kreutzwaldi välmitud õnnemaa. Kuigi rahvapärimuses tundmatu, oli Kungla nimetus ärkamisaegses kirjanduses populaarne. Ning osa meie vaba identiteedi vormistamisest. Mõtelgem, paguluses olid mõned Eesti organisatsioonid, ka Toronto rahvatantsurühm selle nimega. Eestiga lahutamatult seotud. (Siin on huvitav märkida, et ka Kreutzwald on lõikuskuuga seotud. Ta suri aastal 1882, 25. augustil.)
Siis nii mitme laulupeo, kodumaal ja võõrsil, kontserdi tähtis osa: „Eestimaa, mu isamaa“. Peaaegu et hümniline, musternäidis isamaalisest laulust. Mida meie rahvale on tarvis, laulukaare all tuhandete kaupa isamaa armastust kinnitada on erakordne näide ühtekuuluvusest. Ja siis raudvara „Koit“. Võib kindel olla, et nii lauldes kui kuuldes Eestimaa armastuse kinnitust valitseb hardumustunne enamuses meist. Laulva revolutsiooni elamused, mälestused on tänaseni siduvaks, ühendavaks jõuks.
Kui mõtleme siis augusti tähtpäevadele, oleme tänulikud, et meil on olnud Kuhlbarsid, Kreutzwaldid, paljud veel, kes loominguliselt oskasid seada seda väga raskesti sõnadesse asetatavat mõistet eestlust nii kaunilt. Ja kestvalt.
Taasiseseisvumispäeval tasuks pärast tseremooniaid, kõnesid, Kungla rahval tänulaulus häält tõsta.
Tõnu Naelapea, Toronto