Vaadelgem vaid Kanadat. Ontario konservatiivne valitsus on föderaalsete sammude vastu, mis teoreetiliselt leevendaks inimkonna panust sunduslike maksude kaudu. Küsimärgi all on, et kuhu need rahad lähevad.
Siis veel USA presidendi lähenemine. Donald Trump arvab, et kliimamuutus on väljamõeldis. Ja veel: ka teadlased on erileerides, vastuolus. Kaalugem vaid S. Fred Singeri, George Mason Ülikooli professori ja Hudson Instituudi vanemteaduri Dennis T. Avery seisukohta. Nende 2008. aastal ilmunud teoses, Unstoppable Global Warming, peatamatu globaalne soojenemine, mida peaks lugema iga protesteerija, juhivad teadlased tähelepanu kliima tsüklisusele. Iga 1500 aasta tagant on toimunud soojenemine. Ka jääajad, umbes sama regulaarsusega. Kui kaaluda, et poolteist millenniumit tagasi oli inimesi miljardeid vähem, ei olnud autosid, vabrikuid, siis on selge, et kuigi inimtegevusel on roll, ei ole see tingimata määrav.
Keegi ei vaidle vastu sellele, et väljakutse on tohutu. On ka teadlasi, kes on positiivselt häälestatud, veendunud, et kui saame üksmeelele, siis on võimalik pidurdada Homo sapiensi osa ja termomeetri tõusu. Ent mitte täielikult. Peamine pähkel seisab just poliitika valdkonnas. Kanada näide on kahvatu võrreldes Euroopa Liiduga, kus jageletakse piirangute ja märklaudade seadmisega, saavutamisega.
Kanada ja Hiina on paraku maailmas kõige patusemad riigid heitgaaside tekitamises. Mõlemad ületavad Pariisis hiljuti seatud emiteerimisnorme. Aga lisame siia loodusnähtused nagu metsatulekahjud. Igal aastal on neid Põhja-Ameerikas tohutult palju. California, kuiv osariik lõunaosas on aastakümneid kannatanud. Lääne-Kanada suured metsad põlevad sadade kaupa. Ning neid ei saa vältida, kui vihma ei tule ja siis pikne lööb sisse, laaned leeki.
Globaalne mure. Maailma keskmine temperatuur juunis oli rekordiliselt kõrge. Ent kui individuaalselt inimkond ei muuda oma tegevust, kestab olukord edasi. Ühest inimesest ei aita, arusaadavalt. On tarvis, et me kõik oma tarbimist, elustiili muudaks.
Tõnu Naelapea, Toronto
