Mõte on juba olemas 1994. aastast saadik, aga nagu rahvusvaheliste projektidega ikka, pole jõutud kõiki rahuldavale lahendusele. Osa murest on marsruudi valik, teevariante on neli. Peamine tegur oleks Kaliningradi oblastist mööda minek. Oponendid nagu Eesti Rooma Klubi on esitanud avaldusi, näiteks et „Rail Balticu rajamine uuele otsetrassile on läbi mõtlemata otsus.” Ja 29. septembril 2016 ilmus Postimehes 101 kiri, rõhutades, et Eesti tuleviku nimel tuleb kavandatud kujul Rail Baltic peatada.
Kuid esmaspäeval lausus peaminister Ratas järgmist: „Rail Balticust tulenevad uued võimalused loovad aluse jätkuvaks majanduskasvuks nii Balti riikides kui ka Poolas ja Soomes. Meil on unikaalne võimalus luua uus transpordikoridor, mis algab Põhja-Jäämere ääres ja lõpeb Vahemere ääres.”
Mis on lisaks unikaalne, et valitsusjuhi sõna laenata, oleks see, et kohtumise järgselt võis arvata, et neljal Läänemere riigil on ärevas julgeolekukeskkonnas arusaam väljakutsetest, mis neid ümbritsevad, viies ühisele tunnetusele. Seega ka loodetavale harmoonilisele koostööle.
Transpordi valdkonnas ja sugugi mitte vähemtähtsas energiaühenduste omas, on tarvis arvestada vajadust vähendada sõltuvust Venemaast. Seda saab Euroopa Liidu raames palju julgemalt läbi viia. Hea omavaheline koostöö ja NATO heidutus tugevdab julgust selliseid otsuseid läbi viia.
Euroopa Liidu osalus on oluline, majanduslikult. Loodetakse Euroopa Liidult 2 miljardi eurose suurust investeeringutoetust. Kuid Eestile enesele läheb siiski Rail Baltic kalliks — Eesti omaosaluseks on praegu ette nähtud 250 000 000 €.
Pärast selliseid kohtumisi on poliitikud alati positiivsed, rõhutavad seda, mida rahvas tahab kuulda. Kuid Rail Balticule vastasseis on Eestis tugevalt olemas, vaatamata sellele, et maaühendus Euroopaga Euroopa malli järgi on Läänemere riikide julgeoleku huvides.
Tõnu Naelapea, Toronto
