Esmakordselt tähistati kangelaste mälestuspäeva Buckinghami palees toimunud banketiga, mille korraldas kuningas George V Prantsuse Vabariigi presidendi auks. Sellega pandi alus nüüd juba ligi 100 aastat kestnud traditsioonile.
Iseasi, kui palju sellele tähtpäevale tänapäeval mõeldakse või kuivõrd seda tähtsustatakse. Enamus meist ostab ju endale sel puhul plastikust mooniõie ja kinnitab selle pintsaku või jaki reväärile, kandes seda kui sümbolit kangelaste mälestuseks. Mooniõie side sõdadega ulatub Napoleoni aegadesse ja see inspireeris ka Kanada kol-ltnt John McCrae'd kirjutama Ypres'is toimunud lahingu sündmuste ajel maailmakuulsat poeemi “In Flanders Fields”. On ka neid, kes võtavad vaevaks osaleda Remembrance Day tseremooniatel Ottawas või teistes linnades, ent see on peaaegu ka kõik. Vaadates pilte ja filmilõike I ja ka II maailmasõja päevist tekib küsimus, kuidas need mehed suutsid nii ebainimlikes tingimustes vastu pidada ja veel võidelda pealegi.
Ajaleheht National Post avaldas Paul Lollari lühikese, pildiallkirjana esitatud mõjuva mõtiskluse. Nähes Prantsusmaal ridade kaupa Kanada sõduritele püstitatud valgeid hauasambaid lubas Lollar, et ta nurise enam kunagi mitte millegi üle.
Sama põhimõtet näivad jagavat ka II maailmasõja veteranid. Hämmastav oli lugeda Sean Bruyea artiklist, et kõigest 11% Kanada veteranidest paluvad abi ametkonnalt Veterans Affairs Canada (VAC). Ülejäänud 89% püüavad omal jõul ja perekonna abiga hakkama saada. Austraalias olevat sama näitaja vastupidine (80% vs 20%). Artikkel tundus küllaltki tendentslikuna ja jättis imeliku mulje, nagu ei osutaks riik veteranidele küllalt tähelepanu ega abi (NP, 24.10).
Erukolonel ja poliitik Laurie Hawn seab 4. novembril samas ajalehes asjad paika ja selgitab, et iga veteran võib pöörduda VAC-i poole abi, nõu ja info saamiseks, olgu tegemist rohu niitmise, meditsiini, finantsabi vajadustega või mistahes muuga. 2011. a käivitatud The New Veterans Charter pöörab erilist tähelepanu vigastatud veteranide abistamisele. Nendele on üle Kanada avatud mitmeid taastusravi keskusi, suurendatud rahalist abi jne. Ja ikkagi – miks nad tõrguvad abi küsimast? Sest nad on elutormides ja sõjas karastatud inimesed, kes ei taha mingil juhul alla vanduda.
Meie kohus on kangelasi mäletada ja mälestada, mitte neid unustada. Ja tõesti – meilgi pole põhjust millegi üle nuriseda! 11. novembril on põhjust mõelda ka nendele eesti sõjameestele, tänu kellele oli meie rahvuskaaslastel II maailmasõja lõpus võimalus põgeneda punaterrori eest. Nemadki olid kangelased.
Elle Puusaag
