Ja siis Korea. Ja siis Vietnam. Ja siis Afganistan. Ja praegu Ukraina. Ning on mujalgi möllanud seletamatu raev. Eriti Aafrikas, Aasias, tander ei ole tingimata kultuurrahvaste võidelda, mis on ju üks karmimaid irooniaid. Kultuur tuleb ainult relvaga, vist. Miks peab tapma? Ja nii jõhkralt? Vist on inimloomus ikka miskit, mida peeglist ei näe. Meenub kuulus lause Karlsson Katuselt suust. Rahu, ainult rahu. Mida aga on raske leida.
Heaoluriik Kanada pole üle kahe sajandi kogenud oma pinnal sõjategevust. Aga seda ei saa paljude teiste riikide kohta lausuda. Ikka on verine vihavaen, ikka kannatavad täitsa süütud. Aga ülaloleva taustal vääriks küsimus vastust – et miks üks sõda on tähtsam kui teine, miks peab mooniõie rinda kinnitama, miks sulgevad pangad ja riigiasutused sel päeval oma uksed?
Koolis ikka käiakse sel päeval, paljud mäletavad, kui hingesoojendav oli vaikus, püstiseistes. Ja olid ajad, kui lauldi kuninganna auks enne õppima asumist. See viimane on teadagi möödanik, aga mälestusseisak on ikka alati mardikuu teisel nädalal olemas.
Künistlik küsimus see ehk ei ole, kui on vaja pärida, et miks see sõda on tähtsam kui ükski teine. Buuride sõda oli võigas. Seal hiilgas tulevane Inglismaa peaminister Winston Churchill. Inglased lõid siis Lõuna-Aafrikasse teadaolevalt esimesi koonduslaagreid. Ajaloolased sellest ei kõssa.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
